Deception Point - D. Brown
Agnes Grey - A.Brontё
Kurb on olla ja pole viitsimist kirjutada.
Wednesday, April 6, 2011
Wednesday, March 30, 2011
TAW ja Viborg
Mul on nii hea meel, et peale 1,5 kuud jamamist, kohati ennast jälitaja ja nuuskurina tundes, õnnestus siiski külastada seda kolledžit, kus ma natuke rohkem kui aasta pärast ennast ette kujutan.
Asjad langesid nii soodsalt kokku, et nii Flemmingil kui ka The Animation Workshop'i PR tegelasel oli täna aega minu unistustele pinda rajada.
Viborgisse jõudmine ei võtnud kaua aega, autoga vast tunnike. Kuid kohati oli saatjaks mõnus sõnnikuhais, sest kevad on siin täies mahus käes ja agraarmaastik laiutas mõlemal pool täie silmapiiri ulatuses. See selleks.
Kui me endistesse kasarmutesse kolinud õpekompleksini jõudsime, sain kohe aru, kuhu suunduma peab. Pole raske arvata, kus asub kunstikolldedž kui selle allkorrus on igasugu pilte täis joonistatud. Keskpäevasel tööajal oli näha vaid paari boheemlasliku välimusega tüüpi, kes mind ja Flemmingit kui uustulnukaid piidlesid. Receptionisse jõudnud, jäin üksinda ootama kuni Helga vabaks sai.
TAW pole kes teab kui suur kolledž, koosneb vaid kolmest majast ja osa ruumidest hõivavad ajutised sealviibijad nagu klassikalise joonistamise kursuslased ja HF tasandil "gümnasistid". Sellest hoolimata paistis õhkkond igas majas sõbralik ja loomingust pakatav olevat.
Asi hakkas kuju võtma, kui Helga juhatas mind esimese aasta character animator'ite tuppa.
Asi näeb välja umbes nii: kokku on kahe valdkonna/suuna peale 50 kohta. Ehk siis 25 ja 25. Iga sissesaanud õpilane, olgu ta COmputer Graphics Artist või Character Animator, saab oma isikliku laua ja võib tööpinna soovipäraselt ümber sättida. Nägin kellegi laua kohal lausa roosakat rätikut katusena peal. Lauad olid täis igasugu pudipadi ja poolsöödud toitu ning laua ümbrus oli pilte täis kleebitud. Kusagilt peab ju innustust saama või oma toimetamisi üles märkima. Nagu Helga ütles, töötavad nad seal päris tihti ööd läbi.
CGA esmakursuslaste toas oli olukord üpris sama, kuid palju vaiksem ning ka paberit oli vähem, sest nende põhirõhk on arvutiga töötamisel.
Teise aasta omad olid eraldi majas ja ka nende seas valitses vaikne, kritseldamissahinat täis olemine. Suurem osa oli selleks ajaks Kopenhaagenis intership'il. Ei mäleta seda sõna eesti keeles.
Suureks kergenduseks oli asjaolu, et sain oma giidiga päris sõbralikult rääkida ja ka nalja heita koolis magavate tudengite üle, kes ei viitsi 200m eemal asuvasse ühikasse jalutada ja leiavad aseme koha peal laua all. Uurisin puurisin ka rahaasju ja lõpu poole piilusin taaskord sissesaanute portfooliosid. Näitasin oma sodimisraamatuid ka ja ta soovitas mul klassikalise joonistamise tunde võtta, kuhu on ka kavas minna. Muidu mainis, et mul on häid ideid. Kui mu silmad praegu kinni ei kleepuks, hakaks jälle kritseldama! :)
Muidugi sai selgeks ka kogu selle ürituse pahupool. Nad tõesti teevad siin VÄGA palju tööd. Joonistatakse seinte peale, tahvlitele, paberile, arvutisse, lõuna ajal, vetsus. Kogu aeg. Ja tähtajad tiksuvad.
Mina, kui keskmisest perest tulev idaeurooplane, ei saa hakkama 2200DKK suuruse igakuise vahendite-maksuga, kui ma tööd ei leia väikeses Viborgis. Kust seda aega õppetöö kõrvalt hankida, seda ma päris täpselt ei tea.
Muidugi ka see, et kui kohti on 50, aga pürgijaid 160, peab millegagi silma paistma. Mitte ainult tehnilised oskused, vaid ka individuaalsus, punane kirsike tordi peal igas pildis. Aga paremat nõu polegi kui iga päev midagi joonistada. Practise, practise, practise! Fail, try again, improve, practise, fail some more etc.
Aga kes tahab, see suudab. Ma tahan. Ma hakkan juba homsest selle nimel töötama.
Asjad langesid nii soodsalt kokku, et nii Flemmingil kui ka The Animation Workshop'i PR tegelasel oli täna aega minu unistustele pinda rajada.
Viborgisse jõudmine ei võtnud kaua aega, autoga vast tunnike. Kuid kohati oli saatjaks mõnus sõnnikuhais, sest kevad on siin täies mahus käes ja agraarmaastik laiutas mõlemal pool täie silmapiiri ulatuses. See selleks.
Kui me endistesse kasarmutesse kolinud õpekompleksini jõudsime, sain kohe aru, kuhu suunduma peab. Pole raske arvata, kus asub kunstikolldedž kui selle allkorrus on igasugu pilte täis joonistatud. Keskpäevasel tööajal oli näha vaid paari boheemlasliku välimusega tüüpi, kes mind ja Flemmingit kui uustulnukaid piidlesid. Receptionisse jõudnud, jäin üksinda ootama kuni Helga vabaks sai.
TAW pole kes teab kui suur kolledž, koosneb vaid kolmest majast ja osa ruumidest hõivavad ajutised sealviibijad nagu klassikalise joonistamise kursuslased ja HF tasandil "gümnasistid". Sellest hoolimata paistis õhkkond igas majas sõbralik ja loomingust pakatav olevat.
Asi hakkas kuju võtma, kui Helga juhatas mind esimese aasta character animator'ite tuppa.
Asi näeb välja umbes nii: kokku on kahe valdkonna/suuna peale 50 kohta. Ehk siis 25 ja 25. Iga sissesaanud õpilane, olgu ta COmputer Graphics Artist või Character Animator, saab oma isikliku laua ja võib tööpinna soovipäraselt ümber sättida. Nägin kellegi laua kohal lausa roosakat rätikut katusena peal. Lauad olid täis igasugu pudipadi ja poolsöödud toitu ning laua ümbrus oli pilte täis kleebitud. Kusagilt peab ju innustust saama või oma toimetamisi üles märkima. Nagu Helga ütles, töötavad nad seal päris tihti ööd läbi.
CGA esmakursuslaste toas oli olukord üpris sama, kuid palju vaiksem ning ka paberit oli vähem, sest nende põhirõhk on arvutiga töötamisel.
Teise aasta omad olid eraldi majas ja ka nende seas valitses vaikne, kritseldamissahinat täis olemine. Suurem osa oli selleks ajaks Kopenhaagenis intership'il. Ei mäleta seda sõna eesti keeles.
Suureks kergenduseks oli asjaolu, et sain oma giidiga päris sõbralikult rääkida ja ka nalja heita koolis magavate tudengite üle, kes ei viitsi 200m eemal asuvasse ühikasse jalutada ja leiavad aseme koha peal laua all. Uurisin puurisin ka rahaasju ja lõpu poole piilusin taaskord sissesaanute portfooliosid. Näitasin oma sodimisraamatuid ka ja ta soovitas mul klassikalise joonistamise tunde võtta, kuhu on ka kavas minna. Muidu mainis, et mul on häid ideid. Kui mu silmad praegu kinni ei kleepuks, hakaks jälle kritseldama! :)
Muidugi sai selgeks ka kogu selle ürituse pahupool. Nad tõesti teevad siin VÄGA palju tööd. Joonistatakse seinte peale, tahvlitele, paberile, arvutisse, lõuna ajal, vetsus. Kogu aeg. Ja tähtajad tiksuvad.
Mina, kui keskmisest perest tulev idaeurooplane, ei saa hakkama 2200DKK suuruse igakuise vahendite-maksuga, kui ma tööd ei leia väikeses Viborgis. Kust seda aega õppetöö kõrvalt hankida, seda ma päris täpselt ei tea.
Muidugi ka see, et kui kohti on 50, aga pürgijaid 160, peab millegagi silma paistma. Mitte ainult tehnilised oskused, vaid ka individuaalsus, punane kirsike tordi peal igas pildis. Aga paremat nõu polegi kui iga päev midagi joonistada. Practise, practise, practise! Fail, try again, improve, practise, fail some more etc.
Aga kes tahab, see suudab. Ma tahan. Ma hakkan juba homsest selle nimel töötama.
Thursday, March 24, 2011
Friday, March 18, 2011
Sulandumine keskkonda
Tere blogi!
Eile oli kool ärevil nagu sipelgapesa. Esimene pool päevast oli nagu kord ja kohus koolitööle pühendatud, kuid arvatavasti mõlkus paljudel peas mõte kuidas nad õhtul välja näevad ja kui palju raha on õlle ostmiseks vaja välja kraapida.
Kõrvalmärkusena mainin, et mul oli eriti loll tunniplaan eile. Ajaloo tund esimeses plokis, aga alles kell üks oli märgitud taani keele tund teistega. Seega pendeldasin kooli ja kodu vahel ning kriipsutasin ligikaudu 2 tundi oma elust maha. Muidugimõista pidin peale taani keele tundi veel koju jõudma, et õhtuse peo jaoks sättida. I love buses.
Ah et mis pidu? Kolmanda aasta riskovlaste jaoks oli see pinget täis päev. Pidid ju nemad suures spordihallis umbes kahesajakesti tantsu lööma ja seejuures veel kenad välja nägema. Tüdrukud olid vaeva näinud, osad neist nägid välja nagu printsessid oma sädelevates kleitides. Poisid vist ei püüdnud nii palju kurja vaeva näha enda üles löömisega, kuid minumeelest on teksapüks ja ülikonna jakk päris korralik saavutus noormehe kohta. Juhul kui ta tuli ise selle peale.
Õhtu möödus lõbusalt, mis aga kõige tähtsam, klassikaaslaste seltsis. Silma lõi see, et meie laud oli lookas toidukogusest, mida kõik kaasa tõid. 2A = kokkamisklass :) Minu panus ühispatta oli chocolate chocolate chip cookie nimeline meistriteos, mille hulgast ei jäänud isegi raasukesi järgi.
Ja nüüd ma kurvastan natuke. Eilse põhjal saan kindel olla, et see klass on nüüd midagi enamat minu jaoks, kui lihtsalt kamp inimesi, kellega tunnist- tundi koos istuda ja erinevate õpetajate mulinat kuulata. Neil on tugev kokkuhoidmisvaim, kuigi klassis on omad grupid ja nende iseloomud võivad olla erinevad nagu öö ja päev. Ma tunnen, et olen sinna sulandunud. Ja varsti ma pean nendega hüvasti jätma.
Päeval, mil ma ära lähen, on nad siirdumas õppereisile. Fun fun for them, happy about that actually. Kurb, et ma ei saa nendega liituda. Põhjus ei peitu selles, et nad sõidavad Ateenasse, iseenesest kenake koht, vaid selles, et nendega klassireisile minna oleks midagi erilist.
Eile oli kool ärevil nagu sipelgapesa. Esimene pool päevast oli nagu kord ja kohus koolitööle pühendatud, kuid arvatavasti mõlkus paljudel peas mõte kuidas nad õhtul välja näevad ja kui palju raha on õlle ostmiseks vaja välja kraapida.
Kõrvalmärkusena mainin, et mul oli eriti loll tunniplaan eile. Ajaloo tund esimeses plokis, aga alles kell üks oli märgitud taani keele tund teistega. Seega pendeldasin kooli ja kodu vahel ning kriipsutasin ligikaudu 2 tundi oma elust maha. Muidugimõista pidin peale taani keele tundi veel koju jõudma, et õhtuse peo jaoks sättida. I love buses.
Ah et mis pidu? Kolmanda aasta riskovlaste jaoks oli see pinget täis päev. Pidid ju nemad suures spordihallis umbes kahesajakesti tantsu lööma ja seejuures veel kenad välja nägema. Tüdrukud olid vaeva näinud, osad neist nägid välja nagu printsessid oma sädelevates kleitides. Poisid vist ei püüdnud nii palju kurja vaeva näha enda üles löömisega, kuid minumeelest on teksapüks ja ülikonna jakk päris korralik saavutus noormehe kohta. Juhul kui ta tuli ise selle peale.
Õhtu möödus lõbusalt, mis aga kõige tähtsam, klassikaaslaste seltsis. Silma lõi see, et meie laud oli lookas toidukogusest, mida kõik kaasa tõid. 2A = kokkamisklass :) Minu panus ühispatta oli chocolate chocolate chip cookie nimeline meistriteos, mille hulgast ei jäänud isegi raasukesi järgi.
Ja nüüd ma kurvastan natuke. Eilse põhjal saan kindel olla, et see klass on nüüd midagi enamat minu jaoks, kui lihtsalt kamp inimesi, kellega tunnist- tundi koos istuda ja erinevate õpetajate mulinat kuulata. Neil on tugev kokkuhoidmisvaim, kuigi klassis on omad grupid ja nende iseloomud võivad olla erinevad nagu öö ja päev. Ma tunnen, et olen sinna sulandunud. Ja varsti ma pean nendega hüvasti jätma.
Päeval, mil ma ära lähen, on nad siirdumas õppereisile. Fun fun for them, happy about that actually. Kurb, et ma ei saa nendega liituda. Põhjus ei peitu selles, et nad sõidavad Ateenasse, iseenesest kenake koht, vaid selles, et nendega klassireisile minna oleks midagi erilist.
Tuesday, March 15, 2011
Tuesday, March 8, 2011
Countback
Hey blogi, oled mul unarusse jäetud. Kahju. Mitte, et siin enam action'it ei toimu, lihtsalt ma üritan ajast maksimumi välja pigistada.
Sellele ei aita kaasa, et viimased kaks päeva on mul palavik olnud :/ Kuid see mind ei heiduta, täna võtan ette bussisõidu raamatukoguni ja jalutuskäigu tagasi. Võimatu on päev otsa kodus passida, eriti kui koerad haukuvad nagu segased iga tänaval mööduva inimese peale.
Ilmad on olnud kevadiselt toredad, see teeb vähemalt rõõmsaks. Lihtsalt ei saagi teisiti olla, kui näkku paistab päike ja päeva jooksul kütab ta maja soojaks - 3o-kraadi :D
Naudin seda, mis jäänud on.
Sellele ei aita kaasa, et viimased kaks päeva on mul palavik olnud :/ Kuid see mind ei heiduta, täna võtan ette bussisõidu raamatukoguni ja jalutuskäigu tagasi. Võimatu on päev otsa kodus passida, eriti kui koerad haukuvad nagu segased iga tänaval mööduva inimese peale.
Ilmad on olnud kevadiselt toredad, see teeb vähemalt rõõmsaks. Lihtsalt ei saagi teisiti olla, kui näkku paistab päike ja päeva jooksul kütab ta maja soojaks - 3o-kraadi :D
Naudin seda, mis jäänud on.
Tuesday, March 1, 2011
Jänesed
Käisin õhtul väljas pildistamas. Paar maja meie omast eemal ehmatas mind selja tagant järsk kraapimine, mille tekitasid jänese jalad, kes hoovist tuhatnelja minema lidus.
Pole pilte veel arvutisse üles laadinud, ei tea mida oodata. 1- 2 head pilti ja seegi oleks hea tulemus.
Ma olen natuke väsinud ja kurb sellepärast. Viimase kahe nädalaga on minu väärtushinnangud muutunud seinast seina ja jätnud koleda segaduse minu hinge ja pea sisse.
Ma olen kaotanud usu armastusse, sest niikuinii on lõpp alati sama - keegi saab haiget. Keegi lahkub, keegi petab, ei saa aru, ei viitsi jamada. Nii et hetkel olen ma seest tühi.
Püüdmine kogu aeg, päevast päeva, tunnist tundi ja viimase asjana enne magamaminekut meelt mitte heita ja selg sirgena hoida teevad hästi oma tööd minu närvidele. 3/4 ajast olen ma tavaolekus, hea tujuga, ülejäänud osa kulub vahepealsuses pendeldamisele.
Peast on läbi käinud nii palju erinevaid mõtteid ning kui ma otsustan nendest ka jälje talletada, kaovad nad eest nagu liiv läbi sõrmede.
Reaalsus näib mööda libisevat, sest ma elan homses päevas. Millegipärast on just seda tänast, hetkelist olekut, kõige raskem tabada. Mind rõhub teadmine, et varsti ma olen jälle kodus, ma saan jälle haiget inimeselt, keda ma unustada püüan. Ja kodus ei näi asjad eriti kiiduväärselt kulgevat.
Aga nohh, homme paistab päike. Võibolla ka paari päevast ja sedagi ainult natuke. Püüan keskenduda praegusele ja mitte mõelda ebaolulisest. Reedel saab auru välja lasta, juhhei.
Pole pilte veel arvutisse üles laadinud, ei tea mida oodata. 1- 2 head pilti ja seegi oleks hea tulemus.
Ma olen natuke väsinud ja kurb sellepärast. Viimase kahe nädalaga on minu väärtushinnangud muutunud seinast seina ja jätnud koleda segaduse minu hinge ja pea sisse.
Ma olen kaotanud usu armastusse, sest niikuinii on lõpp alati sama - keegi saab haiget. Keegi lahkub, keegi petab, ei saa aru, ei viitsi jamada. Nii et hetkel olen ma seest tühi.
Püüdmine kogu aeg, päevast päeva, tunnist tundi ja viimase asjana enne magamaminekut meelt mitte heita ja selg sirgena hoida teevad hästi oma tööd minu närvidele. 3/4 ajast olen ma tavaolekus, hea tujuga, ülejäänud osa kulub vahepealsuses pendeldamisele.
Peast on läbi käinud nii palju erinevaid mõtteid ning kui ma otsustan nendest ka jälje talletada, kaovad nad eest nagu liiv läbi sõrmede.
Reaalsus näib mööda libisevat, sest ma elan homses päevas. Millegipärast on just seda tänast, hetkelist olekut, kõige raskem tabada. Mind rõhub teadmine, et varsti ma olen jälle kodus, ma saan jälle haiget inimeselt, keda ma unustada püüan. Ja kodus ei näi asjad eriti kiiduväärselt kulgevat.
Aga nohh, homme paistab päike. Võibolla ka paari päevast ja sedagi ainult natuke. Püüan keskenduda praegusele ja mitte mõelda ebaolulisest. Reedel saab auru välja lasta, juhhei.
Subscribe to:
Posts (Atom)