Käisin õhtul väljas pildistamas. Paar maja meie omast eemal ehmatas mind selja tagant järsk kraapimine, mille tekitasid jänese jalad, kes hoovist tuhatnelja minema lidus.
Pole pilte veel arvutisse üles laadinud, ei tea mida oodata. 1- 2 head pilti ja seegi oleks hea tulemus.
Ma olen natuke väsinud ja kurb sellepärast. Viimase kahe nädalaga on minu väärtushinnangud muutunud seinast seina ja jätnud koleda segaduse minu hinge ja pea sisse.
Ma olen kaotanud usu armastusse, sest niikuinii on lõpp alati sama - keegi saab haiget. Keegi lahkub, keegi petab, ei saa aru, ei viitsi jamada. Nii et hetkel olen ma seest tühi.
Püüdmine kogu aeg, päevast päeva, tunnist tundi ja viimase asjana enne magamaminekut meelt mitte heita ja selg sirgena hoida teevad hästi oma tööd minu närvidele. 3/4 ajast olen ma tavaolekus, hea tujuga, ülejäänud osa kulub vahepealsuses pendeldamisele.
Peast on läbi käinud nii palju erinevaid mõtteid ning kui ma otsustan nendest ka jälje talletada, kaovad nad eest nagu liiv läbi sõrmede.
Reaalsus näib mööda libisevat, sest ma elan homses päevas. Millegipärast on just seda tänast, hetkelist olekut, kõige raskem tabada. Mind rõhub teadmine, et varsti ma olen jälle kodus, ma saan jälle haiget inimeselt, keda ma unustada püüan. Ja kodus ei näi asjad eriti kiiduväärselt kulgevat.
Aga nohh, homme paistab päike. Võibolla ka paari päevast ja sedagi ainult natuke. Püüan keskenduda praegusele ja mitte mõelda ebaolulisest. Reedel saab auru välja lasta, juhhei.
No comments:
Post a Comment