Deception Point - D. Brown
Agnes Grey - A.Brontё
Kurb on olla ja pole viitsimist kirjutada.
Wednesday, April 6, 2011
Wednesday, March 30, 2011
TAW ja Viborg
Mul on nii hea meel, et peale 1,5 kuud jamamist, kohati ennast jälitaja ja nuuskurina tundes, õnnestus siiski külastada seda kolledžit, kus ma natuke rohkem kui aasta pärast ennast ette kujutan.
Asjad langesid nii soodsalt kokku, et nii Flemmingil kui ka The Animation Workshop'i PR tegelasel oli täna aega minu unistustele pinda rajada.
Viborgisse jõudmine ei võtnud kaua aega, autoga vast tunnike. Kuid kohati oli saatjaks mõnus sõnnikuhais, sest kevad on siin täies mahus käes ja agraarmaastik laiutas mõlemal pool täie silmapiiri ulatuses. See selleks.
Kui me endistesse kasarmutesse kolinud õpekompleksini jõudsime, sain kohe aru, kuhu suunduma peab. Pole raske arvata, kus asub kunstikolldedž kui selle allkorrus on igasugu pilte täis joonistatud. Keskpäevasel tööajal oli näha vaid paari boheemlasliku välimusega tüüpi, kes mind ja Flemmingit kui uustulnukaid piidlesid. Receptionisse jõudnud, jäin üksinda ootama kuni Helga vabaks sai.
TAW pole kes teab kui suur kolledž, koosneb vaid kolmest majast ja osa ruumidest hõivavad ajutised sealviibijad nagu klassikalise joonistamise kursuslased ja HF tasandil "gümnasistid". Sellest hoolimata paistis õhkkond igas majas sõbralik ja loomingust pakatav olevat.
Asi hakkas kuju võtma, kui Helga juhatas mind esimese aasta character animator'ite tuppa.
Asi näeb välja umbes nii: kokku on kahe valdkonna/suuna peale 50 kohta. Ehk siis 25 ja 25. Iga sissesaanud õpilane, olgu ta COmputer Graphics Artist või Character Animator, saab oma isikliku laua ja võib tööpinna soovipäraselt ümber sättida. Nägin kellegi laua kohal lausa roosakat rätikut katusena peal. Lauad olid täis igasugu pudipadi ja poolsöödud toitu ning laua ümbrus oli pilte täis kleebitud. Kusagilt peab ju innustust saama või oma toimetamisi üles märkima. Nagu Helga ütles, töötavad nad seal päris tihti ööd läbi.
CGA esmakursuslaste toas oli olukord üpris sama, kuid palju vaiksem ning ka paberit oli vähem, sest nende põhirõhk on arvutiga töötamisel.
Teise aasta omad olid eraldi majas ja ka nende seas valitses vaikne, kritseldamissahinat täis olemine. Suurem osa oli selleks ajaks Kopenhaagenis intership'il. Ei mäleta seda sõna eesti keeles.
Suureks kergenduseks oli asjaolu, et sain oma giidiga päris sõbralikult rääkida ja ka nalja heita koolis magavate tudengite üle, kes ei viitsi 200m eemal asuvasse ühikasse jalutada ja leiavad aseme koha peal laua all. Uurisin puurisin ka rahaasju ja lõpu poole piilusin taaskord sissesaanute portfooliosid. Näitasin oma sodimisraamatuid ka ja ta soovitas mul klassikalise joonistamise tunde võtta, kuhu on ka kavas minna. Muidu mainis, et mul on häid ideid. Kui mu silmad praegu kinni ei kleepuks, hakaks jälle kritseldama! :)
Muidugi sai selgeks ka kogu selle ürituse pahupool. Nad tõesti teevad siin VÄGA palju tööd. Joonistatakse seinte peale, tahvlitele, paberile, arvutisse, lõuna ajal, vetsus. Kogu aeg. Ja tähtajad tiksuvad.
Mina, kui keskmisest perest tulev idaeurooplane, ei saa hakkama 2200DKK suuruse igakuise vahendite-maksuga, kui ma tööd ei leia väikeses Viborgis. Kust seda aega õppetöö kõrvalt hankida, seda ma päris täpselt ei tea.
Muidugi ka see, et kui kohti on 50, aga pürgijaid 160, peab millegagi silma paistma. Mitte ainult tehnilised oskused, vaid ka individuaalsus, punane kirsike tordi peal igas pildis. Aga paremat nõu polegi kui iga päev midagi joonistada. Practise, practise, practise! Fail, try again, improve, practise, fail some more etc.
Aga kes tahab, see suudab. Ma tahan. Ma hakkan juba homsest selle nimel töötama.
Asjad langesid nii soodsalt kokku, et nii Flemmingil kui ka The Animation Workshop'i PR tegelasel oli täna aega minu unistustele pinda rajada.
Viborgisse jõudmine ei võtnud kaua aega, autoga vast tunnike. Kuid kohati oli saatjaks mõnus sõnnikuhais, sest kevad on siin täies mahus käes ja agraarmaastik laiutas mõlemal pool täie silmapiiri ulatuses. See selleks.
Kui me endistesse kasarmutesse kolinud õpekompleksini jõudsime, sain kohe aru, kuhu suunduma peab. Pole raske arvata, kus asub kunstikolldedž kui selle allkorrus on igasugu pilte täis joonistatud. Keskpäevasel tööajal oli näha vaid paari boheemlasliku välimusega tüüpi, kes mind ja Flemmingit kui uustulnukaid piidlesid. Receptionisse jõudnud, jäin üksinda ootama kuni Helga vabaks sai.
TAW pole kes teab kui suur kolledž, koosneb vaid kolmest majast ja osa ruumidest hõivavad ajutised sealviibijad nagu klassikalise joonistamise kursuslased ja HF tasandil "gümnasistid". Sellest hoolimata paistis õhkkond igas majas sõbralik ja loomingust pakatav olevat.
Asi hakkas kuju võtma, kui Helga juhatas mind esimese aasta character animator'ite tuppa.
Asi näeb välja umbes nii: kokku on kahe valdkonna/suuna peale 50 kohta. Ehk siis 25 ja 25. Iga sissesaanud õpilane, olgu ta COmputer Graphics Artist või Character Animator, saab oma isikliku laua ja võib tööpinna soovipäraselt ümber sättida. Nägin kellegi laua kohal lausa roosakat rätikut katusena peal. Lauad olid täis igasugu pudipadi ja poolsöödud toitu ning laua ümbrus oli pilte täis kleebitud. Kusagilt peab ju innustust saama või oma toimetamisi üles märkima. Nagu Helga ütles, töötavad nad seal päris tihti ööd läbi.
CGA esmakursuslaste toas oli olukord üpris sama, kuid palju vaiksem ning ka paberit oli vähem, sest nende põhirõhk on arvutiga töötamisel.
Teise aasta omad olid eraldi majas ja ka nende seas valitses vaikne, kritseldamissahinat täis olemine. Suurem osa oli selleks ajaks Kopenhaagenis intership'il. Ei mäleta seda sõna eesti keeles.
Suureks kergenduseks oli asjaolu, et sain oma giidiga päris sõbralikult rääkida ja ka nalja heita koolis magavate tudengite üle, kes ei viitsi 200m eemal asuvasse ühikasse jalutada ja leiavad aseme koha peal laua all. Uurisin puurisin ka rahaasju ja lõpu poole piilusin taaskord sissesaanute portfooliosid. Näitasin oma sodimisraamatuid ka ja ta soovitas mul klassikalise joonistamise tunde võtta, kuhu on ka kavas minna. Muidu mainis, et mul on häid ideid. Kui mu silmad praegu kinni ei kleepuks, hakaks jälle kritseldama! :)
Muidugi sai selgeks ka kogu selle ürituse pahupool. Nad tõesti teevad siin VÄGA palju tööd. Joonistatakse seinte peale, tahvlitele, paberile, arvutisse, lõuna ajal, vetsus. Kogu aeg. Ja tähtajad tiksuvad.
Mina, kui keskmisest perest tulev idaeurooplane, ei saa hakkama 2200DKK suuruse igakuise vahendite-maksuga, kui ma tööd ei leia väikeses Viborgis. Kust seda aega õppetöö kõrvalt hankida, seda ma päris täpselt ei tea.
Muidugi ka see, et kui kohti on 50, aga pürgijaid 160, peab millegagi silma paistma. Mitte ainult tehnilised oskused, vaid ka individuaalsus, punane kirsike tordi peal igas pildis. Aga paremat nõu polegi kui iga päev midagi joonistada. Practise, practise, practise! Fail, try again, improve, practise, fail some more etc.
Aga kes tahab, see suudab. Ma tahan. Ma hakkan juba homsest selle nimel töötama.
Thursday, March 24, 2011
Friday, March 18, 2011
Sulandumine keskkonda
Tere blogi!
Eile oli kool ärevil nagu sipelgapesa. Esimene pool päevast oli nagu kord ja kohus koolitööle pühendatud, kuid arvatavasti mõlkus paljudel peas mõte kuidas nad õhtul välja näevad ja kui palju raha on õlle ostmiseks vaja välja kraapida.
Kõrvalmärkusena mainin, et mul oli eriti loll tunniplaan eile. Ajaloo tund esimeses plokis, aga alles kell üks oli märgitud taani keele tund teistega. Seega pendeldasin kooli ja kodu vahel ning kriipsutasin ligikaudu 2 tundi oma elust maha. Muidugimõista pidin peale taani keele tundi veel koju jõudma, et õhtuse peo jaoks sättida. I love buses.
Ah et mis pidu? Kolmanda aasta riskovlaste jaoks oli see pinget täis päev. Pidid ju nemad suures spordihallis umbes kahesajakesti tantsu lööma ja seejuures veel kenad välja nägema. Tüdrukud olid vaeva näinud, osad neist nägid välja nagu printsessid oma sädelevates kleitides. Poisid vist ei püüdnud nii palju kurja vaeva näha enda üles löömisega, kuid minumeelest on teksapüks ja ülikonna jakk päris korralik saavutus noormehe kohta. Juhul kui ta tuli ise selle peale.
Õhtu möödus lõbusalt, mis aga kõige tähtsam, klassikaaslaste seltsis. Silma lõi see, et meie laud oli lookas toidukogusest, mida kõik kaasa tõid. 2A = kokkamisklass :) Minu panus ühispatta oli chocolate chocolate chip cookie nimeline meistriteos, mille hulgast ei jäänud isegi raasukesi järgi.
Ja nüüd ma kurvastan natuke. Eilse põhjal saan kindel olla, et see klass on nüüd midagi enamat minu jaoks, kui lihtsalt kamp inimesi, kellega tunnist- tundi koos istuda ja erinevate õpetajate mulinat kuulata. Neil on tugev kokkuhoidmisvaim, kuigi klassis on omad grupid ja nende iseloomud võivad olla erinevad nagu öö ja päev. Ma tunnen, et olen sinna sulandunud. Ja varsti ma pean nendega hüvasti jätma.
Päeval, mil ma ära lähen, on nad siirdumas õppereisile. Fun fun for them, happy about that actually. Kurb, et ma ei saa nendega liituda. Põhjus ei peitu selles, et nad sõidavad Ateenasse, iseenesest kenake koht, vaid selles, et nendega klassireisile minna oleks midagi erilist.
Eile oli kool ärevil nagu sipelgapesa. Esimene pool päevast oli nagu kord ja kohus koolitööle pühendatud, kuid arvatavasti mõlkus paljudel peas mõte kuidas nad õhtul välja näevad ja kui palju raha on õlle ostmiseks vaja välja kraapida.
Kõrvalmärkusena mainin, et mul oli eriti loll tunniplaan eile. Ajaloo tund esimeses plokis, aga alles kell üks oli märgitud taani keele tund teistega. Seega pendeldasin kooli ja kodu vahel ning kriipsutasin ligikaudu 2 tundi oma elust maha. Muidugimõista pidin peale taani keele tundi veel koju jõudma, et õhtuse peo jaoks sättida. I love buses.
Ah et mis pidu? Kolmanda aasta riskovlaste jaoks oli see pinget täis päev. Pidid ju nemad suures spordihallis umbes kahesajakesti tantsu lööma ja seejuures veel kenad välja nägema. Tüdrukud olid vaeva näinud, osad neist nägid välja nagu printsessid oma sädelevates kleitides. Poisid vist ei püüdnud nii palju kurja vaeva näha enda üles löömisega, kuid minumeelest on teksapüks ja ülikonna jakk päris korralik saavutus noormehe kohta. Juhul kui ta tuli ise selle peale.
Õhtu möödus lõbusalt, mis aga kõige tähtsam, klassikaaslaste seltsis. Silma lõi see, et meie laud oli lookas toidukogusest, mida kõik kaasa tõid. 2A = kokkamisklass :) Minu panus ühispatta oli chocolate chocolate chip cookie nimeline meistriteos, mille hulgast ei jäänud isegi raasukesi järgi.
Ja nüüd ma kurvastan natuke. Eilse põhjal saan kindel olla, et see klass on nüüd midagi enamat minu jaoks, kui lihtsalt kamp inimesi, kellega tunnist- tundi koos istuda ja erinevate õpetajate mulinat kuulata. Neil on tugev kokkuhoidmisvaim, kuigi klassis on omad grupid ja nende iseloomud võivad olla erinevad nagu öö ja päev. Ma tunnen, et olen sinna sulandunud. Ja varsti ma pean nendega hüvasti jätma.
Päeval, mil ma ära lähen, on nad siirdumas õppereisile. Fun fun for them, happy about that actually. Kurb, et ma ei saa nendega liituda. Põhjus ei peitu selles, et nad sõidavad Ateenasse, iseenesest kenake koht, vaid selles, et nendega klassireisile minna oleks midagi erilist.
Tuesday, March 15, 2011
Tuesday, March 8, 2011
Countback
Hey blogi, oled mul unarusse jäetud. Kahju. Mitte, et siin enam action'it ei toimu, lihtsalt ma üritan ajast maksimumi välja pigistada.
Sellele ei aita kaasa, et viimased kaks päeva on mul palavik olnud :/ Kuid see mind ei heiduta, täna võtan ette bussisõidu raamatukoguni ja jalutuskäigu tagasi. Võimatu on päev otsa kodus passida, eriti kui koerad haukuvad nagu segased iga tänaval mööduva inimese peale.
Ilmad on olnud kevadiselt toredad, see teeb vähemalt rõõmsaks. Lihtsalt ei saagi teisiti olla, kui näkku paistab päike ja päeva jooksul kütab ta maja soojaks - 3o-kraadi :D
Naudin seda, mis jäänud on.
Sellele ei aita kaasa, et viimased kaks päeva on mul palavik olnud :/ Kuid see mind ei heiduta, täna võtan ette bussisõidu raamatukoguni ja jalutuskäigu tagasi. Võimatu on päev otsa kodus passida, eriti kui koerad haukuvad nagu segased iga tänaval mööduva inimese peale.
Ilmad on olnud kevadiselt toredad, see teeb vähemalt rõõmsaks. Lihtsalt ei saagi teisiti olla, kui näkku paistab päike ja päeva jooksul kütab ta maja soojaks - 3o-kraadi :D
Naudin seda, mis jäänud on.
Tuesday, March 1, 2011
Jänesed
Käisin õhtul väljas pildistamas. Paar maja meie omast eemal ehmatas mind selja tagant järsk kraapimine, mille tekitasid jänese jalad, kes hoovist tuhatnelja minema lidus.
Pole pilte veel arvutisse üles laadinud, ei tea mida oodata. 1- 2 head pilti ja seegi oleks hea tulemus.
Ma olen natuke väsinud ja kurb sellepärast. Viimase kahe nädalaga on minu väärtushinnangud muutunud seinast seina ja jätnud koleda segaduse minu hinge ja pea sisse.
Ma olen kaotanud usu armastusse, sest niikuinii on lõpp alati sama - keegi saab haiget. Keegi lahkub, keegi petab, ei saa aru, ei viitsi jamada. Nii et hetkel olen ma seest tühi.
Püüdmine kogu aeg, päevast päeva, tunnist tundi ja viimase asjana enne magamaminekut meelt mitte heita ja selg sirgena hoida teevad hästi oma tööd minu närvidele. 3/4 ajast olen ma tavaolekus, hea tujuga, ülejäänud osa kulub vahepealsuses pendeldamisele.
Peast on läbi käinud nii palju erinevaid mõtteid ning kui ma otsustan nendest ka jälje talletada, kaovad nad eest nagu liiv läbi sõrmede.
Reaalsus näib mööda libisevat, sest ma elan homses päevas. Millegipärast on just seda tänast, hetkelist olekut, kõige raskem tabada. Mind rõhub teadmine, et varsti ma olen jälle kodus, ma saan jälle haiget inimeselt, keda ma unustada püüan. Ja kodus ei näi asjad eriti kiiduväärselt kulgevat.
Aga nohh, homme paistab päike. Võibolla ka paari päevast ja sedagi ainult natuke. Püüan keskenduda praegusele ja mitte mõelda ebaolulisest. Reedel saab auru välja lasta, juhhei.
Pole pilte veel arvutisse üles laadinud, ei tea mida oodata. 1- 2 head pilti ja seegi oleks hea tulemus.
Ma olen natuke väsinud ja kurb sellepärast. Viimase kahe nädalaga on minu väärtushinnangud muutunud seinast seina ja jätnud koleda segaduse minu hinge ja pea sisse.
Ma olen kaotanud usu armastusse, sest niikuinii on lõpp alati sama - keegi saab haiget. Keegi lahkub, keegi petab, ei saa aru, ei viitsi jamada. Nii et hetkel olen ma seest tühi.
Püüdmine kogu aeg, päevast päeva, tunnist tundi ja viimase asjana enne magamaminekut meelt mitte heita ja selg sirgena hoida teevad hästi oma tööd minu närvidele. 3/4 ajast olen ma tavaolekus, hea tujuga, ülejäänud osa kulub vahepealsuses pendeldamisele.
Peast on läbi käinud nii palju erinevaid mõtteid ning kui ma otsustan nendest ka jälje talletada, kaovad nad eest nagu liiv läbi sõrmede.
Reaalsus näib mööda libisevat, sest ma elan homses päevas. Millegipärast on just seda tänast, hetkelist olekut, kõige raskem tabada. Mind rõhub teadmine, et varsti ma olen jälle kodus, ma saan jälle haiget inimeselt, keda ma unustada püüan. Ja kodus ei näi asjad eriti kiiduväärselt kulgevat.
Aga nohh, homme paistab päike. Võibolla ka paari päevast ja sedagi ainult natuke. Püüan keskenduda praegusele ja mitte mõelda ebaolulisest. Reedel saab auru välja lasta, juhhei.
Thursday, February 24, 2011
Hilisöine
Ei taha täna varakult magama minna, nagu tavaliselt kümne ja üheteistkümne vahel. Homseks vajab koolimaja mu kohaletulekut alles kaheteistkümne kanti, nii et miks raisata aega magamisele?
Eile käisime perega Aroses. Valge, ruumiline, inspireeriv. Arvan, et lähen laupäeval oma sketsimisraamatuga sinna ja lihtsalt kaotan ajataju ära. Kunst vajab süvenemist, inspiratsioon vajab toitu. Loodan, et saan sealt oma portsu kätte.
Koolipäev oli väsitav, kuid suureks üllatuseks osutus kekas zumbaga kokku puutumine. Mulle hakkas täitsa meeldima ja oli ka naljakas näha ainukest kahte poissi oma tagumikku hööritamas latiino-muusika saatel.
Õhtul tšillisin Esra pool ja vaatasime filmi Hitchhiker's Guide to the Galaxy. Peale raamatu läbi lugemist oli mul isegi viitsimist seda lõpuni vaadata. Eelmine kord jäin magama. Muidugimõista oli film raamatust erinev, kuid kannatas lõpuni vaadata.
Muide, enda jaoks, märgin ära siin loetud raamatud.
The Hitchhiker's Guide to the Galaxy - D. Adams
The Monstrous Regiment - T. Pratchett
After Dark - H. Murakami
Eile käisime perega Aroses. Valge, ruumiline, inspireeriv. Arvan, et lähen laupäeval oma sketsimisraamatuga sinna ja lihtsalt kaotan ajataju ära. Kunst vajab süvenemist, inspiratsioon vajab toitu. Loodan, et saan sealt oma portsu kätte.
Koolipäev oli väsitav, kuid suureks üllatuseks osutus kekas zumbaga kokku puutumine. Mulle hakkas täitsa meeldima ja oli ka naljakas näha ainukest kahte poissi oma tagumikku hööritamas latiino-muusika saatel.
Õhtul tšillisin Esra pool ja vaatasime filmi Hitchhiker's Guide to the Galaxy. Peale raamatu läbi lugemist oli mul isegi viitsimist seda lõpuni vaadata. Eelmine kord jäin magama. Muidugimõista oli film raamatust erinev, kuid kannatas lõpuni vaadata.
Muide, enda jaoks, märgin ära siin loetud raamatud.
The Hitchhiker's Guide to the Galaxy - D. Adams
The Monstrous Regiment - T. Pratchett
After Dark - H. Murakami
Wednesday, February 23, 2011
Tagasi
Tere, kallis blogi!
Olen su unarusse jätnud ja ma vabandan. Teen sulle virtuaalse pai.
Kuidas nüüd uuesti alustada?
Alustagem algusest.
Vaheaeg sai läbi ja taas on tavaline kooliskäimise aeg. Ma olen selle üle õnnelik. Saab otsast peale õppimisõhkkonda sukeldada, minu jaoks taani keele omandamise keskkonda. Olin eelmine nädal mugav ja kasutasin oma taani keele baasoskusi ainult selleks, et isa endale Lystrupisse autoga järgi kutsuda. See oli päev, mil Taanimaad kattis lumevaip ja mis ajas bussiliikluse kergelt segamini. Ainult 20-minutlised hilinemised, kui on soojad kingad, pole hullu. Mul ei olnud. :(
Tunnen ennast nüüd täies sõiduvees, sest mul on jäänud veel napilt üle poole ajast siin olla. Ma ma pigistan sellest kõik välja. If life gives you lemons, make lemonade.
Ma olen õnnelik, et olen nüüd vaba. Eelmine nädal oli raske, sest hinges oli palju edasi-tagasi triivimist tunnete poole pealt ja nüüd on torm läbi. Vaikus peale tormi annab mulle praegu jõudu naeratada ja elu taas nautida.
Cheers to the love of live!
Olen su unarusse jätnud ja ma vabandan. Teen sulle virtuaalse pai.
Kuidas nüüd uuesti alustada?
Alustagem algusest.
Vaheaeg sai läbi ja taas on tavaline kooliskäimise aeg. Ma olen selle üle õnnelik. Saab otsast peale õppimisõhkkonda sukeldada, minu jaoks taani keele omandamise keskkonda. Olin eelmine nädal mugav ja kasutasin oma taani keele baasoskusi ainult selleks, et isa endale Lystrupisse autoga järgi kutsuda. See oli päev, mil Taanimaad kattis lumevaip ja mis ajas bussiliikluse kergelt segamini. Ainult 20-minutlised hilinemised, kui on soojad kingad, pole hullu. Mul ei olnud. :(
Tunnen ennast nüüd täies sõiduvees, sest mul on jäänud veel napilt üle poole ajast siin olla. Ma ma pigistan sellest kõik välja. If life gives you lemons, make lemonade.
Ma olen õnnelik, et olen nüüd vaba. Eelmine nädal oli raske, sest hinges oli palju edasi-tagasi triivimist tunnete poole pealt ja nüüd on torm läbi. Vaikus peale tormi annab mulle praegu jõudu naeratada ja elu taas nautida.
Cheers to the love of live!
Thursday, February 17, 2011
Värske kinoelamus
Käisime täna õhtul Bjørgiga BioCity's Black Swan'i vaatamas. New favourite movie ja nii hea sisu ja teostus! Ei hakka sisust rääkima, et teistele kinoelamust mitte rikkuda. Kuid piletihinda (70 DKK) oli see igatepidi väärt!
Varsti saab mu lühifilm ka valmis. Ainult lõpp on vaja korda teha, sest otsustasin pooliku asjaga mitte leppida. Kui midagi teha, siis ikka hästi, mitte poole jõuga.
Wednesday, February 16, 2011
Loomatopiste maja
Pidime ammu juba sinna minema, alles täna sai tehtud. Vaatamata sellele, et üleöö maha sadanud mitme sentimeetri paksune lumekiht on tublisti liiniliikluse tööd takistanud, käivad rongid korrapäraselt.
Ma ei arvanudki, et karvane läkiläki veel kasuks tuleb, aga eksisin.
Kuidagi õnnestus natural- history muusem leida, kus Laura meid juba ootas. Tema isa nimelt on ornitoloog ja asutuse asepresident vms, niiet priipääsmed olid olemas, sest punapea Laura on töötajatele nägupidi tuttav.
Käisime ringi, vaatasime topiseid, tegime suure morsaga pilti (minu nägu olu tol hetkel vist üsna sarnane selle elukaga).
Allkorrusel astusime ühte tuppa, kus laua peal vedeles lõvi keha. Mis siis ikka, näpud kibelesid seda katsuma kuni töötajad seljaga meie poole olid. Siis kui näppisin hetkeks suure terava küünega varvst, tundsin lihaseid naha all. See oli ehsta lõvi korjus, mis seal külili lebades ootas oma aega, et skalpelli abil musklitelt nahk eraldataks. Natuke vastik hakkas... Paari sammu kaugusel meist nüliti ka mingit lihastompu, nägin ainult, kuidas nahk eraldati kord liikuvalt ja tukselvalt kehalt...
Ja kahjuks ei saanud madu ka käes hoida, sest saalitüdrukul oli kiire :C Aga ma tuleks ekstra ainult sellepärast tagasi.
Eile muidu kokkasime Bjørgiga perele õhtusööki. Meie käte all valmisid spinati-ricotta-parmesaniseguga täidetud teokarbikujulised makaronid tomatikastmes.
Mäletan, kuidas ma Tallinnas neid neetud makarone 2 tundi otsisin. Stockmannist poolekilose paki leidnud, pidin nende eest välja käima 50 eeku. Siin sai õpetajatele (pereema töötab lasteaias) lisasoodustusi pakkuvast supermarketist samasugune karp ostetud 16 DKK eest (ca 32 krooni). Skoor, esimene asi, mis Taanis odavam on. Aga eks Stockmann koorib kundedelt oma hindadega seitse nahka maha ja irvitab südamerahuga edasi.
Tuesday, February 15, 2011
Vabandused- vabandused
Vaheaja ilmad on sellised, et parema meelega passikski kodus sooja teki all ja loeks Terry Pratchetti Kettamaailma raamatut. Aga nohh, värsket õhku peab saama, ka siis kui õhk paiskab lumeheelbeid näkku kiiruseda 11 m/s.
Olen laisk ja lihtsalt viitan oma Christiania muljete kirjeldusele. Selle leiab siit.
Muidu ei tule hetkel midagi tarka pähe. Pere meeldib mulle väga v.a alalõpmata haukuv Bella. :3
Olen laisk ja lihtsalt viitan oma Christiania muljete kirjeldusele. Selle leiab siit.
Muidu ei tule hetkel midagi tarka pähe. Pere meeldib mulle väga v.a alalõpmata haukuv Bella. :3
Friday, February 11, 2011
Not your usual big city
Kopenhaageni töötuba nimega "Saabumisrong" on edukalt selja taga ja vaatamata imelikule ajastamisele (oleme siin ju 1/3 aega ära olnud), oli see napp aeg üpris sisukas.
Mulle hakkas Kopenhaagen meeldima enne ristmikuni jõudmist, kui tabasin ära erinevuse selle linna ja Aarhuse vahel. Me polnud jõudnud seal veet viitteist minutitki olla, kui mulle jõudis kohale, et linna pulss on sootuks teine. Lakkamatu, rütmikas, muutlik.
Kui jõudsime linnahalli ette, olin vapustuses hoone massiivsusest, laskmata siiski oma lõual pärani vajuda. Päris võimas grand entrance. Ohh kuidas mulle meeldiks, kui minu office oleks kusagil sealse akna taga peidus, kust ma saaks õhtuti lühtrivalguses liiklust ja inimesi seal platsi peal vahtida.
Kahjuks oli aega napilt, et selle linna võludega lähemalt tutvust teha. Eks kirjutan tohkem siis, kui pere-tripp tagasi saab tehtud.
Kõige tähtsam on minu jaoks see, et töötuba ei möödunud kasutult lakke vahtides, vaid sealt korjasin enda jaoks ühe tähtsa iva üles. Detailidesse laskumata, lugu on järgmine.
Tüdruk ja poiss armastavad teineteist. Nad elavad kahe erineva saare peal, mida ühendab sild. Paraku torm hävitab selle, side on katkestatud. Tüdruk tahab meeletult oma poisi juurde ja ainuke võimalus on paluda abi paadimehelt. Paadimees nõustub teda teisele poole viima juhul, kui tüdruk magab temaga. Tüdruk küsib emalt nõu, kuid ema ei taha tema ellu oma soovitustega ronida, ei aita.
Tüdruk täidab tingimust, et poisi juurde saada. Ta tunnistab poisile üles, mis juhtus ja mis oli tema juurde tuleku hind. Poiss ei taha sellest kuulda ja jätab ta maha. Tüdruk läheb endise poisi parima sõbra juurde, räägib loo ära ning peale seda otsustab parim sõber poisile peksa anda. Tüdruk ja parim sõber lahkuvad koos.
Kes on selles loos halb ja kes hea tegelane? Gruppitöö käigus pidime konsensuseni jõudma. Aega kulus umbes pool tundi.
Point on, see kunstlikult tekitatud olukord paneb hindama väärtusi, mitte arvamusi. See, kas ühele meeldib üks või teine raamat/film/toit, ei tähenda, et see peab teisele korda minema ja see on täiesti okei, kui üksmeel puudub või arvamus muutub. Aga väärtused on meie alateadvuses alati oma koha peal olemas ja nemad mõjutavad meie maailmapilti ja seda, milliseid otsuseid langetatakse. Kas seda, kes on enda arvates hea või halb.
Seda, kuidas võtta vastu teiste kultuuri ja sulanduda ühiskonda.
Kohast nimega Christiania räägin hiljem, kui kirjaoskus ja -soov tagasi tulevad.
Wednesday, February 9, 2011
Pea selgeks
Pole lusti olnud siia kirjutada. Tuju käib ülesalla nagu laps kiige peal. Kord on siin olemine nii hea ja tore ning kogu heaoluühiskond neelab mu alla. Teinekord on nii masendavalt üksik olla ka seitsmesaja inimese keskel.
Ma mõtlen liiga palju Eestile. Ma pean selle riigi ja tema inimesed oma mõistusest isoleerima, ümbritsema seinaga, mille ukse peal on kirjas "Avada 9. aprillil". Ma ei taha veeta seda väärtusliku aega siin, poole kohaga Tallinnas mõtetes viibides.
Ma ei taha niimoodi.
Ma pean nautima seda, mis mul hetkel on.
Ma mõtlen liiga palju Eestile. Ma pean selle riigi ja tema inimesed oma mõistusest isoleerima, ümbritsema seinaga, mille ukse peal on kirjas "Avada 9. aprillil". Ma ei taha veeta seda väärtusliku aega siin, poole kohaga Tallinnas mõtetes viibides.
Ma ei taha niimoodi.
Ma pean nautima seda, mis mul hetkel on.
Thursday, February 3, 2011
Eilne õhtu möödus hilisel tunnil raamatut lugedes, nii et ei olnu mahti kirjutada.
Päeva tipphetk juhtus söögilauas, kui kõik oma pastat usinasti hävitasid. Muidugi vadistas pere taani keeles ja ma andsin oma parima, et kas või üksikuid katkendeid nende sõnadevoolust tabada.
Viisin jutu reisile, mis meil nädalavahetusel ees seisab, et Marie isale külla sõita ja hilist sünnipäeva-pereistumist pidada.
Marie tuletas meelde: "Before we go, don't forget fishing!"
Selle järgnes üldine heatahtlik naer. Siiski ei pea me endale hommikusööki praami pardalt õngega hankima, vaid peame enne minekut korralikult einetama :)
Täna ootab ees fredagscafe ning ilmselt liitun klassikaaslastega, kui läheb linna minekuks. Et neid paremini tundma õppida ja lõbutseda. Tore on näha inimesi ka kooliseinteväliselt.
Päeva tipphetk juhtus söögilauas, kui kõik oma pastat usinasti hävitasid. Muidugi vadistas pere taani keeles ja ma andsin oma parima, et kas või üksikuid katkendeid nende sõnadevoolust tabada.
Viisin jutu reisile, mis meil nädalavahetusel ees seisab, et Marie isale külla sõita ja hilist sünnipäeva-pereistumist pidada.
Marie tuletas meelde: "Before we go, don't forget fishing!"
Selle järgnes üldine heatahtlik naer. Siiski ei pea me endale hommikusööki praami pardalt õngega hankima, vaid peame enne minekut korralikult einetama :)
Täna ootab ees fredagscafe ning ilmselt liitun klassikaaslastega, kui läheb linna minekuks. Et neid paremini tundma õppida ja lõbutseda. Tore on näha inimesi ka kooliseinteväliselt.
Tuesday, February 1, 2011
Trenn? Tehtud!
Nohu hakkab tasapisi minu ninakoobastest taanduma. Aeg-ajalt, ja eriti hommikuti, kimbutav köha võiks ka vehkat teha.
Usuõpetuses on uueks teemaks islam, mis tundub päris huvitav teema olevat. Kui minu pilt islami kohta tuleb valdavalt teleka vahendusel ehk siis terrorirünnakute näol, võiks silmapiiri laiendada. Õpik tundub iseenesest huvitav olevat, peab proovima kuidagimoodi läbi närida (loe: Google tõlgendada).
Saksa keele tunnis toimus minu ajuprotsessori krahh, sest ma pudistasin lauseid vahepeal taani-saksa segakeeles.
Käisin jõusaalis täna. Hea tunne on, tehtud sai! Tõestasin endale, et ma viitsin ja ma saan, kui tahan, taaskord.
Mõlgutan mõtteid, kuidas Eestisse pakk sisse smuugeldada ja kellele mida saata.
Usuõpetuses on uueks teemaks islam, mis tundub päris huvitav teema olevat. Kui minu pilt islami kohta tuleb valdavalt teleka vahendusel ehk siis terrorirünnakute näol, võiks silmapiiri laiendada. Õpik tundub iseenesest huvitav olevat, peab proovima kuidagimoodi läbi närida (loe: Google tõlgendada).
Saksa keele tunnis toimus minu ajuprotsessori krahh, sest ma pudistasin lauseid vahepeal taani-saksa segakeeles.
Käisin jõusaalis täna. Hea tunne on, tehtud sai! Tõestasin endale, et ma viitsin ja ma saan, kui tahan, taaskord.
Mõlgutan mõtteid, kuidas Eestisse pakk sisse smuugeldada ja kellele mida saata.
Monday, January 31, 2011
Nonii, nonii
Millal ma viimati postitasin?
Tundub, nagu oleks elu juba paika loksunud. Kool, kodu, kodu, kool. Nädalavahetusel läksin linna jõlkuma lootuses Mindepark'is (Mälestuste park) häid pilte klõpsata. Kuid kuna stiil andis kainele mõistusele lõuksi, siis läksin oma uue hippie'liku peapaelaga välja. Tuule kätte. Olen tark, olen.
Ühtlasi kärpis see ka ringi kõmpimise aja, sest kõrvad otsast külmetada pole just eriti tore ajaviide.
Pildijahiga rahule ei jäänud, sest ei küsinud õigel hetkel ühe imeilusa husky omaniku käest luba tema koerast pilt teha. :/
Pühapäeval tutvusin lähemalt kodukandis asuva metsaga. Päris tore koht sörkimiseks, oleks vaid veidi soojem. 2 nädalat ühtesoodu haige olla = ei ole tore.
Täna väntasin pedaale kohaliku jõusaalini, et lõpuks ometi liituda ja suveormi vorpima hakata. Homme siis esimene kord.
Ma olen kaotanud igasuguse kirjutamisoskuse.
Thursday, January 27, 2011
.
Nii mõnus tunne on, kui pole juba 3 nädalat mitte mingisugust korraliku trenni teinud ja tuleb välja, et kekatund ei ole siinmaal niisama ninnu-nännu. Tund aega tegime igasugu lihastrenni ja nüüd on lihtsalt hea tunne sees, et jess! tehtud sai.
Loodetavasti saan järgmisest nädalast aktiivselt jõusaalis käia.
Peale kooli hõõpasime Saraga korra linnast läbi, et ma selle neetud nohu vastu mingit rohtu saaks. Tagasiteel juhtis Sara mu tähelepanu sellele, et linna kalleimate elamispindadega rajoonis (baarid-poed on käeulatuses) vedelesid maas kellegi bokserid. Valged Ralph Laureni'd.
Koduteel jäi silma ere päikene, mis oli juba loojumisjärgus. Ruttasin koju, et aga jalgratta otsa potsatada ja pedaale kiiremini vändata, et saaks paar klõpsu tehtud. :)
Loodetavasti saan järgmisest nädalast aktiivselt jõusaalis käia.
Peale kooli hõõpasime Saraga korra linnast läbi, et ma selle neetud nohu vastu mingit rohtu saaks. Tagasiteel juhtis Sara mu tähelepanu sellele, et linna kalleimate elamispindadega rajoonis (baarid-poed on käeulatuses) vedelesid maas kellegi bokserid. Valged Ralph Laureni'd.
Koduteel jäi silma ere päikene, mis oli juba loojumisjärgus. Ruttasin koju, et aga jalgratta otsa potsatada ja pedaale kiiremini vändata, et saaks paar klõpsu tehtud. :)
Tuesday, January 25, 2011
Külmad käed
Oh seda mõnu, kui hommikul ei ärata sind mobiili tirin, vaid Uve helistab Eestist!
Vedelesin tükk aega voodis enne kui kell näitas, et varsti jään bussile hiljaks, kui liigutama ei hakka. Enne äraminekut krahmasin veel mandariini järele, et tee peal midagi nosida. Imelikul kombel oli mul kuidagi väga vastukarva siin kodu lähedal, prügi maha loopida, kuigi mõni üksik oligi seda enne mind teinud. Koored rändasid jopetaskus bussipeatuse prügikasti.
Kool nagu kool ikka, täna oli palju grupitöid. Ja pean kolmapäevaks Ibseni näidendi kohta esitlsue tegema, õnneks inglise keeles.
Kahjuks ei õnnestunud kedagi leida, kel täna oleks peale kooli ka vaba aega olnud, nii et saanud juhiseid, kust ja kuidas Veri- nimelist keskust leida, kõmpisin sinna. Mul oli vaja paari musta pastakat ja ühes raamatupoes oli neid tervelt kaks stendi täis, kuid käsi tõmbus tagasi kui vaatasin hinnasilti. Mu aju keeldub ostuotsust vastu võtmast, kui hinnaks on, ümber arvestades, umbes 50 eeku. Täesti tavaline must pastakas. Kahjuks odavaim, ainult 1 euro kanti, oli liiga paks joonistamiseks.
Kuid kuna mündid kibelesid raisatud saama, ostsin endale Cociot. See on päris nämmi kakao, kohalikku päritolu, väga maitsev.
Bussini oli aega maa ja ilm, oli vaja midagigi teha. Kõmpisin jalgsi bussipeatuseni, umbmääraselt oma suunda tajudes, kuni jõudsin õige kohani. Oh üllatus, üllatus, buss pidi kohale veerema alles 20 minta pärast. Pikemalt mõtlema seadsin sammud järgmise bussipeatuse poole, et aega surnuks lüüa. Ja käed jääkamarateks külmetada. Kõige tipuks olin järgmises peatuses ka liiga vara kohal ja buss hilines veel 6 minta. Koju tulles tegin pikemalt viivitamata teed, et oma niigi tatisele ninale rohkem rõõmu mitte pakkuda.
Vedelesin tükk aega voodis enne kui kell näitas, et varsti jään bussile hiljaks, kui liigutama ei hakka. Enne äraminekut krahmasin veel mandariini järele, et tee peal midagi nosida. Imelikul kombel oli mul kuidagi väga vastukarva siin kodu lähedal, prügi maha loopida, kuigi mõni üksik oligi seda enne mind teinud. Koored rändasid jopetaskus bussipeatuse prügikasti.
Kool nagu kool ikka, täna oli palju grupitöid. Ja pean kolmapäevaks Ibseni näidendi kohta esitlsue tegema, õnneks inglise keeles.
Kahjuks ei õnnestunud kedagi leida, kel täna oleks peale kooli ka vaba aega olnud, nii et saanud juhiseid, kust ja kuidas Veri- nimelist keskust leida, kõmpisin sinna. Mul oli vaja paari musta pastakat ja ühes raamatupoes oli neid tervelt kaks stendi täis, kuid käsi tõmbus tagasi kui vaatasin hinnasilti. Mu aju keeldub ostuotsust vastu võtmast, kui hinnaks on, ümber arvestades, umbes 50 eeku. Täesti tavaline must pastakas. Kahjuks odavaim, ainult 1 euro kanti, oli liiga paks joonistamiseks.
Kuid kuna mündid kibelesid raisatud saama, ostsin endale Cociot. See on päris nämmi kakao, kohalikku päritolu, väga maitsev.
Bussini oli aega maa ja ilm, oli vaja midagigi teha. Kõmpisin jalgsi bussipeatuseni, umbmääraselt oma suunda tajudes, kuni jõudsin õige kohani. Oh üllatus, üllatus, buss pidi kohale veerema alles 20 minta pärast. Pikemalt mõtlema seadsin sammud järgmise bussipeatuse poole, et aega surnuks lüüa. Ja käed jääkamarateks külmetada. Kõige tipuks olin järgmises peatuses ka liiga vara kohal ja buss hilines veel 6 minta. Koju tulles tegin pikemalt viivitamata teed, et oma niigi tatisele ninale rohkem rõõmu mitte pakkuda.
Monday, January 24, 2011
Oh, keemia
3 things that totally made my day:
1. Klassiõe juhtum, kui ta oli purjus.
2. Keemiatund
3. Joonistasin koomiksit täna. 1/4 valmis.
Kool nagu kool ikka, kui nüüd välja arvata see, et esimene tund jäi põhimõtteliselt ära, sest õpetaja poeg jäi haigeks. Selle arvelt oleks võinud voodis lesida, aga elu kord juba käib nii, et kobid kohale ja saad alles siis selle teadmise võrra rikkamaks, et oleks võinud hiljem hambaid pesta tol hommikul. :D
7-11'is sai ka käidud, aga ma unustasin oma kaardikest näidata (osta 6, 7. tasuta) ja see oli mu päeva masendavaim hetk. Kohv maksis 22 DKK.
Ja siis tuli keemiatund. Tegime katset soola eraldamisega lahusest ja kuigi klass lõhnaski vorsti järele, millest soola ka eraldati, siis ometigi oli seda niipalju põnevam jälgida/läbi viia, kui sama teema kohta õpikust lugeda. Go observational studies!
Õhtul tahtsid Marie ja Flemming uusi köögitoole ostma minna (kuigi minumeelest püsivad vanad veel 20 aastat korras) ja saingi tuttavaks nende Rimiga (nimi on küll Bilka, häälduspäraselt bilke).
1. Klassiõe juhtum, kui ta oli purjus.
2. Keemiatund
3. Joonistasin koomiksit täna. 1/4 valmis.
Kool nagu kool ikka, kui nüüd välja arvata see, et esimene tund jäi põhimõtteliselt ära, sest õpetaja poeg jäi haigeks. Selle arvelt oleks võinud voodis lesida, aga elu kord juba käib nii, et kobid kohale ja saad alles siis selle teadmise võrra rikkamaks, et oleks võinud hiljem hambaid pesta tol hommikul. :D
7-11'is sai ka käidud, aga ma unustasin oma kaardikest näidata (osta 6, 7. tasuta) ja see oli mu päeva masendavaim hetk. Kohv maksis 22 DKK.
Ja siis tuli keemiatund. Tegime katset soola eraldamisega lahusest ja kuigi klass lõhnaski vorsti järele, millest soola ka eraldati, siis ometigi oli seda niipalju põnevam jälgida/läbi viia, kui sama teema kohta õpikust lugeda. Go observational studies!
Õhtul tahtsid Marie ja Flemming uusi köögitoole ostma minna (kuigi minumeelest püsivad vanad veel 20 aastat korras) ja saingi tuttavaks nende Rimiga (nimi on küll Bilka, häälduspäraselt bilke).
Sunday, January 23, 2011
Magama!
peale seda postitust.
Tänane päev oli hea, sest Flemming viitsis koos minuga jalgratastega sõita ja ümbrust näidata. Maaliline. Põllud ja tuulegeneraatorid. Meri ja saared. Miljoneid väärt urbanistlikud kaldaäärsed majad.
Tänane päev oli halb, sest tülitsesime Uvega.
Uus päev tuleb hea, sest leppisime ära.
Tänane päev oli hea, sest Flemming viitsis koos minuga jalgratastega sõita ja ümbrust näidata. Maaliline. Põllud ja tuulegeneraatorid. Meri ja saared. Miljoneid väärt urbanistlikud kaldaäärsed majad.
Tänane päev oli halb, sest tülitsesime Uvega.
Uus päev tuleb hea, sest leppisime ära.
Saturday, January 22, 2011
Dejlig dag
Kõht on täis ja tuju on hea ning päev on korda läinud!
Algas kõik sellest, et ronisime neljakesti kärtspunasesse autosse (Bjørg on kahjuks ikka veel tõbine ja jäi koju magama). Kahjuks oli päev udune, muidu oleks teel maalt linna näinud päris mitmekümne kilomeetri ulatuses künklikku maastiku ja linnaehitisi vaheldumas. Enne kui pisikese auto mootor summutati, tiirutas Flemming meid ülikoolilinnaku vahel ringi ja koos Mariega jagasid nad seletusi, kus ja mida näha/õppida saab.
Sihiks oli väike kirik, kus toimus kunstinäitus- ja müük. Rahvast oli kirikuhoonesse kogunenud üpriski palju, ei saanudki laiutada ja maali ees pool tundi oma mõtteid heietada. Maalide autorid seisid armastusväärselt oma stendide juures ja vestlesid iga vähegi nende teostest huvitatud persooniga. (Ma oleks ka ülimalt sõbralik, kui minu lõunedi küljes oleks hinnasilt 12 000 DKK).
By Michael Rode
By Mikael Olrik
Paar tiiru ümber näituse käinud, suundusime linna poole osturetkele. saingi oma esimesed kroonid riiete peale kulutatud. Ja *trummipõrin* karta on, et selleks kohaks oli H&M (Neti, võin oma sõnu süüa, ma tean).
Pole midagi parata, et taskukohasemat ja enam-vähem rohkem kui 2 päeva kantavate riietega kohta on raske leida. V.a teised samalaadsed sabarakud nagu Gina Tricot, BikBok jne.
Muide, panin tähele ühe kavala ostja-lõksu, mis üpris süütult kassade juures seisab. Nimelt on järjekorrad antud poeketis alati piisavalt pikad, et tahes-tahtmata hakkab igav kui oled üksi või ei räägi kaaslasega. Sinna ongi püünis seatud üliodava tühja-tähja näol. Oleks äärepealt sinna langenud.
Nii mina kui Hilde läksime poest välja oma taaskasutatud materjalist tehtud kilekotiga. Seadsime sammud kohviku poole, kus Flemming ja Marie meid juba ees ootasid.
See oli mõnusalt hubane koht, kuigi rahvast ja kokku liidetud häältesuminat täis. Seinte peal maalid, riiulitel raamatud, küünalde arvelt poolpime kohvik = õige õhkkond ongi loodud.
Muide, linnas kõmpides tulin mõttele, et hakkan nüüd jahtima streetart'i säravamaid näiteid. Paistab, et loomingulised inimesed elavad selle linna seinte vahel, seega jahimaa on suur ja lai.
Õhtupoole kokkasime Flemminguga koos mingit india-pärast rooga (retsepti kirjutan üles, taimetoitlastest sõbrad ja niisama huvilised!). Toit tuli maitsev, kuid mis mulle tähtsam on - tunnen ennast nüüd täiesti koduselt, oma inimesena. Mitte nii väga pole minu jaoks olulised tänased tegemised, kui see hea feel, et oled kodus. :)
Algas kõik sellest, et ronisime neljakesti kärtspunasesse autosse (Bjørg on kahjuks ikka veel tõbine ja jäi koju magama). Kahjuks oli päev udune, muidu oleks teel maalt linna näinud päris mitmekümne kilomeetri ulatuses künklikku maastiku ja linnaehitisi vaheldumas. Enne kui pisikese auto mootor summutati, tiirutas Flemming meid ülikoolilinnaku vahel ringi ja koos Mariega jagasid nad seletusi, kus ja mida näha/õppida saab.
Sihiks oli väike kirik, kus toimus kunstinäitus- ja müük. Rahvast oli kirikuhoonesse kogunenud üpriski palju, ei saanudki laiutada ja maali ees pool tundi oma mõtteid heietada. Maalide autorid seisid armastusväärselt oma stendide juures ja vestlesid iga vähegi nende teostest huvitatud persooniga. (Ma oleks ka ülimalt sõbralik, kui minu lõunedi küljes oleks hinnasilt 12 000 DKK).
By Michael Rode
By Mikael Olrik
Paar tiiru ümber näituse käinud, suundusime linna poole osturetkele. saingi oma esimesed kroonid riiete peale kulutatud. Ja *trummipõrin* karta on, et selleks kohaks oli H&M (Neti, võin oma sõnu süüa, ma tean).
Pole midagi parata, et taskukohasemat ja enam-vähem rohkem kui 2 päeva kantavate riietega kohta on raske leida. V.a teised samalaadsed sabarakud nagu Gina Tricot, BikBok jne.
Muide, panin tähele ühe kavala ostja-lõksu, mis üpris süütult kassade juures seisab. Nimelt on järjekorrad antud poeketis alati piisavalt pikad, et tahes-tahtmata hakkab igav kui oled üksi või ei räägi kaaslasega. Sinna ongi püünis seatud üliodava tühja-tähja näol. Oleks äärepealt sinna langenud.
Nii mina kui Hilde läksime poest välja oma taaskasutatud materjalist tehtud kilekotiga. Seadsime sammud kohviku poole, kus Flemming ja Marie meid juba ees ootasid.
See oli mõnusalt hubane koht, kuigi rahvast ja kokku liidetud häältesuminat täis. Seinte peal maalid, riiulitel raamatud, küünalde arvelt poolpime kohvik = õige õhkkond ongi loodud.
Muide, linnas kõmpides tulin mõttele, et hakkan nüüd jahtima streetart'i säravamaid näiteid. Paistab, et loomingulised inimesed elavad selle linna seinte vahel, seega jahimaa on suur ja lai.
Õhtupoole kokkasime Flemminguga koos mingit india-pärast rooga (retsepti kirjutan üles, taimetoitlastest sõbrad ja niisama huvilised!). Toit tuli maitsev, kuid mis mulle tähtsam on - tunnen ennast nüüd täiesti koduselt, oma inimesena. Mitte nii väga pole minu jaoks olulised tänased tegemised, kui see hea feel, et oled kodus. :)
Thursday, January 20, 2011
Taani Teeviit
Täna oli tore päev, mil sai kasulikke materjale hangitud ja tallad valusaks kõnnitud.
Plaanipäraselt saabusime Skandinaavia kongressimaja juurde (vms see nimi oligi) ja neli bussitäit õpilasti lasti valla, et oma tulevikuperspektiive paviljonist otsida. Need, kes käinud ja asja ise näinud, teavad, kuidas Teeviidal asjad orgunnitud on. Ikka boksid, kus ülikoolid ja muud asutused ennast tutvustavad ja värbavad noori enda poole. Come to our side, we got free brochures. No cookies.
Kõndisid ringi, silmad silte uurimas, kuni sattusin saatusliku stendi juurde. Nimelt animatsiooni erialaga ülikool, mille olemasolu kohta teadisn juba enne Taani tulekut.
Veetsin seal oma head 10 minta, pärides igasugu tühja-tähja järele, mitte nii tühja-tähja ja päris surmtõsise kohta. Sain isegi sisseastujate portfooliosid uurida, mis oli küll huvitav ajaviide, kuid tõsine ülevaade sellest, mis tasemele ma peaks jõudma. Ja seda kiiresti.
Ekstaas jõudis kohale alles siis, kui esitleja suust tulid need sõnad: lahtiste uste päevad. Bingo! Kas on olemas paremat moodust ära otsustada, kas sinna ülikooli pürgida või mitte, kui ise kohapeal ära käia? 10. veebruaril olen seal, punkt kell 15 nende uste taga nagu säramas nagu päike.
Nonii, päeva tipphetk on mainitud. Olles varustatud enam kui piisava ajavaruga enne klassiõdedega kokkusaamist, kõmpisin omapead rongijaama poole (kus asub ühtlasi ka kaubanduskeskus), et enda keha kohvivarusid täiendada ja hilpe vahtida.
Sara&Sara (ja mõlemad on 17 ka) näitasid mulle linna põhjalikumalt, mitte ainult turiste meelitav šoppamistänav ja sinna juurdekuuluvad kallid kohvikud. Jalutasime nt Ladina kvartalis ringi, mis pidavat olema kõige eliitsem. Butiikide järgi otsustades nii ongi. Enne kehakosutavat kohvikusse maha istumist käisime ka Arosest (kunstimuuseum) korra läbi, kus kolmandalt (?) korruselt alla vahtides nägin Poisi küürakil selga.
Õhtul tulid sõbrad Björgi poole ja maitsvat toitu oli oi-oi-oi kui palju.
Boonus. Päeva finaal oli kaunis.
Monday, January 17, 2011
Rutiin
Imelik, kas pole? Teine nädal n.ö alles hakkas, kuid mind juba rõhub tsüklilise elukäigu tunne. Kool- kodu- õhtusöögid- kodu- jutuajamine- arvuti. Õnneks ootab iga õhtu mind oma kaissu paks ja soe tekk ja pehme padi.
Padi kahjuks enam nii tore ei ole, sest Bella ronis salaja minu tuppa ja kõikidest kohtadest, kuhu oma karvase penitagumiku toppida valis ta just selle. -.-
Aga ma ei nurise, sest ainult minu võimes on midagi muuta. Nii et läppar varem kinni ja voodisse õppima, näiteks. Väike samm, aga ikka parem kui läppar- raamat- voodi igaõhtune rituaal.
Olen veits tõbine, kuid homme lähen ikka kooli. Tänase koosoleku põhjal täitub kuri plaan meile õpikud kätte anda, nii et homme oleks vaja ühte suurt kotti kaasa võtta. Või leida endale väike neegripoiss. Okei, okei, just joking, black people are awesome.
Whatcha staring at?
Tänasest peale ametlikult minu lemmik
Padi kahjuks enam nii tore ei ole, sest Bella ronis salaja minu tuppa ja kõikidest kohtadest, kuhu oma karvase penitagumiku toppida valis ta just selle. -.-
Aga ma ei nurise, sest ainult minu võimes on midagi muuta. Nii et läppar varem kinni ja voodisse õppima, näiteks. Väike samm, aga ikka parem kui läppar- raamat- voodi igaõhtune rituaal.
Olen veits tõbine, kuid homme lähen ikka kooli. Tänase koosoleku põhjal täitub kuri plaan meile õpikud kätte anda, nii et homme oleks vaja ühte suurt kotti kaasa võtta. Või leida endale väike neegripoiss. Okei, okei, just joking, black people are awesome.
Whatcha staring at?
Tänasest peale ametlikult minu lemmik
Sunday, January 16, 2011
Nädalavahetuse eri
Laupäeva- pühapäeva märkimisväärsused: poed lähevad laup. kell 16 kinni, käisin Esra pool, otsisin edutult jõusaalide adminne, et natuke trenni teha.
Küll oli mul aega mõelda ja tähele panna siinsete noorte ja trendikate riideid. Silmatorkavate tunnuste nimekiri pole lõplik.
Poisid:
*geel, vaha või muu juukseid tarretama panev aine
*Canada Goose joped
Tüdrukud:
*platvormiga kingad
*võltsblond on in
*Ei tea, kas ka eelmainitud firma talvejoped, kuid seda tüüpi, et lukku pole (käib selga nagu kampsun?) ja ees on 1 suur tasku
NB! Ruumi ja aja kokku hoidmiseks hakkan täiendama seda postitust siin. Kui mingi tähelepanek hiljem juurde tuleb, mainin teistes postitustes ära ja annan lingi.
Küll oli mul aega mõelda ja tähele panna siinsete noorte ja trendikate riideid. Silmatorkavate tunnuste nimekiri pole lõplik.
Poisid:
*geel, vaha või muu juukseid tarretama panev aine
*Canada Goose joped
Tüdrukud:
*platvormiga kingad
*võltsblond on in
*Ei tea, kas ka eelmainitud firma talvejoped, kuid seda tüüpi, et lukku pole (käib selga nagu kampsun?) ja ees on 1 suur tasku
NB! Ruumi ja aja kokku hoidmiseks hakkan täiendama seda postitust siin. Kui mingi tähelepanek hiljem juurde tuleb, mainin teistes postitustes ära ja annan lingi.
Friday, January 14, 2011
Rahulik reede
Hasart ->Tahan täna õhtul raamatut käes hoida, mitte läpakat süles, nii et postitus ei tulegi nii hilisõhtune.
Esimeses tunnis sain tõeliselt aru, kui raske on mitmes keeles korraga töötada. Harjutus iseenesest oli lihtne, tõlkelaused. Ainult, et taani keeles. Töökäik antud juhul umbes selline:
- Küsin pinginaabritelt inglise keeles, mida taanikeelne lause tähendab.
- Vahin tahvlile, kirjutan natuke maha ja üritan oma saksa keele napis sõnavaralaekas midagi tolmu seest välja tuhnida.
- Google translate 3 keeles, sest osad sõnad lähevad lihtsalt meelest.
- Tõlgin laused eesti keelde, et saaks pärast aru, mida kokku kirjutasin.
Bioloogia oli kõige ägedam. Tegime katset ja eraldasime tomati DNA'd. Oleks Kuristikus võimalik sedalaadi katseid teha, saaks biost üks mu lemmikuid tunde. EVAHH.
Ajaloos joonistasin kassi ja tsättisin Hansuga.
Nüüd siis põnevam osa.
Freddags Cafe on midagi, mis Eesti mõistes võrduks koolist välja viskamisega. :D Nimest võiks arvata, et tegemist on mingi kohviku-taolise asjaga. Kujutage nüüd ette, et istute hubases kohas mõnusa šokolaadikoogi ja kohvitassiga.
Tõmmake kriips peale gurmeetamisele ja pange õllejõed voolama ning muusika seinu raputama. See on Freddags Cafe.
Tümpsusut hoolimata karjusin kohati muusikast üle ja sain klassikaaslatega ühes lauas istudes nii mõndagi neist paremini tundma õppida. Arvatavasti nemad mind ka. Tulutult üritasid nad mulle üht täringumängu selgeks teha, aga mida pea ei võta, see jääbki arusaamatuks. Võibolla ärkan paari päeva pärast keset ööd, kui mängu loogika mind tabab.
Klassikaaslased on juba tunduvalt avatumad. Ja väga abivalmid.
Täna ei rokki väljas. Istun kodus ja õpin või loen nautides sooja teki hüvesid. :)
Tomati DNA lürr
Girly much? :D
Thursday, January 13, 2011
Ma ei oska õmmelda
Täna, lapsed, alustame lõpust ja jõuame algusesse.
Õmblesin risti-rästi mustade retuuside peal oleva augu sinise niidiga kokku. Ikka see Eesti keskmisele perele omane säästlikkus- milleks ma uued ostan, kui auk on ainult 10- sendise suurune.
Kui keegi juba mõtetes küsis, kust see sinna sai, siis juhtus see suht lampi. Jalutasime Björgiga bussikast koju ja tee peal tuli meile naine oma terjeriga vastu. Ju ma vist sellele penile nii väga ei meeldinud ja ta otsustas seda minu parema põlve juures välja elada. Sinna auk ja kriim jäidki.
Tervitan siinkohal omanikku ja tabagu tema koera kõhulahtisuse hoog :)
Koju kõmpisime muide uut rada pidi ja nimelt üle põllu. Nii on ka tore, kui ümberringi pole teisi inimesi ollagi ja pimedus on mahe, sest lumi ja pilves taevas annavad piisavalt valgust, et isegi rebase või jänese jälgi lumes eristada.
Tulime just Kristine poolt "romantiliselt" õhtusöögilt, kust peale täiskõhutunne oleks võinud ka tomati-makaronisupi retsepti kaasa võtta.
Päeva ajal tekkis uuesti peavaluhoog. Ju vist liiga usinast kaasalöömisest bios. Wikipedia ja Google translate on 21. sajandi õpilase vaieldamatult parimad sõbrad. Õnneks oli teemaks DNA, mis on õpitud materjali, kuid mitte taani keeles ofc.
Enne kooli pidin aga omapäi bussini kõmpima ja terve tee närve nagu söetükke ahju loopima, hirm vales kohas maha minna ei lasknud aknast mööda libesevaid maju uuridagi. Jõudsin kenasti kohale ja on lootust, et kui nüüd nii- ja teistpidi on iseseisvad bussisõidud tehtud, siis vähemalt hoian selle arvelt närvikimpe kokku.
Friggin awesome lights!
Wednesday, January 12, 2011
Tulerindelt tagasi ja elus
Polnudki nii hull päev nagu ma arvasin ja peas kõige kohutavamaid variante läbi elatud juhtumeid polnud.
Klass on suur ja ainult 5/28 või nii, on poisid. Seega sattusin naistesse, ojee. Üritan mitte lasta oma esmamuljetel tõkkeid üles seada, mis looks minu peas kindla seisukoha teatud tšikkide suhtes, kes juba praegu bitch'idena paistavad. Seda, kusjuures, polegi nii kerge teha.
Saaks ma rohkem aru, oleks usuõpetus kindlasti päris huvipakkuv aine. Täna nt olid esitlused, üks neist Jehoova tunnistajate kohta. Imelikud nagu need sektandid on, sain vähemalt nende kohta üht-teist teada (seksi kardavad vist nagu tuld :D ). Sellele aitas kaasa see klipp siin.
Kekast pääsesin, sest polnud riideid. kuigi keka õps on ühtlasi ka saksa õps. Multifunc much?
Koju sõitsin täna ÜKSINDA! :D Björg ütles seepeale, et varsti ta laps ei vajagi teda enam. Well, kuna tema ja Emilie ei jõudnud Arhuse- bussile õigeks ajaks, õnnestus mul ka omapäi kesklinna sõita. Hakkan juba orienteeruma.
Õhtul olime Laura poll ning tema teemaks oli Aafrika. Minu teemaks oli kass Misse silitamine. Esimene kass, keda ma nägin.
Vaatasime filmi Love& other Drugs
Tuesday, January 11, 2011
Värsked vaarikad ja hirm homse ees
Pool päeva möödus kodus mõnusalt aega parajaks tehes dzäss-muusika saatel.
Björg kutsus Laura enda poole, et ta pead värvida. Tulemus on muide kena. Kuue paiku hakkasime liikuma Emilie poole, riskides terve tee pepuli käia, sest igalpool katab maad meie suureks rõõmuks jääkoorik. Keegi vist ei tule selle peale, et võiks veits liiva puistada. Björg käis eile pepuli. Oeh, on ehk minu kord alles tulemas?
Hilinesime veits õhtusöögile ja Björg ostis complimentary kommipaki 7Eleven'ist. Kohale jõudnud, nägin kahekorruselist punast maja, kust valgetest akendest nägi inimesi sees liikumas. Muinasjututaoline pilt.
Emilie kokkas hästi ja teema oli ka toredasti valitud - mets. Just what you need, kui ümberringi on külmus ja jää ning selle peletamiseks on lauale asetatud rododendroni lehed ja lillepotid tuppa toodud. Menüüs oli mingi koogitaoline asi, mille põhjas oli peenike taignakiht ja peal oli maitsev segu munast ja porrulaugust.
Magustoiduks oli *trummipõrin* - šokolaadikook jäätise ja vaarikatega. Just nimelt, vaarikad! Ma küsisin kust need pärit on ja mulle vastati, küsimuse üle natuke imestades, et supermarketist. Pole paha keset talve.
Vahepeal tuli ja pani oma suure pea mulle sülle Emilie koer Esterix. Ma vist meeldin siinsetele penidele.
AGA...
Homme on esimene koolipäev. Kuigi mul on kõigest 2 tundi, religioon ja keka, siis osa mu enesekindlusest on kusagile varju pugenud. Tulen klassi, kus ma ei tea ühtegi nägu ja ainult paari sõna ja väljendit nende emakeeles. Good luck for me.
Asja ei tee paremaks, et kekas on tüdrukute jaoks kavas ujumine. Minu stiil on kirves, nii et head see ei too. Aga nohh, teen mingi superskeemi valmis.
Uus sõber
Björg kutsus Laura enda poole, et ta pead värvida. Tulemus on muide kena. Kuue paiku hakkasime liikuma Emilie poole, riskides terve tee pepuli käia, sest igalpool katab maad meie suureks rõõmuks jääkoorik. Keegi vist ei tule selle peale, et võiks veits liiva puistada. Björg käis eile pepuli. Oeh, on ehk minu kord alles tulemas?
Hilinesime veits õhtusöögile ja Björg ostis complimentary kommipaki 7Eleven'ist. Kohale jõudnud, nägin kahekorruselist punast maja, kust valgetest akendest nägi inimesi sees liikumas. Muinasjututaoline pilt.
Emilie kokkas hästi ja teema oli ka toredasti valitud - mets. Just what you need, kui ümberringi on külmus ja jää ning selle peletamiseks on lauale asetatud rododendroni lehed ja lillepotid tuppa toodud. Menüüs oli mingi koogitaoline asi, mille põhjas oli peenike taignakiht ja peal oli maitsev segu munast ja porrulaugust.
Magustoiduks oli *trummipõrin* - šokolaadikook jäätise ja vaarikatega. Just nimelt, vaarikad! Ma küsisin kust need pärit on ja mulle vastati, küsimuse üle natuke imestades, et supermarketist. Pole paha keset talve.
Vahepeal tuli ja pani oma suure pea mulle sülle Emilie koer Esterix. Ma vist meeldin siinsetele penidele.
AGA...
Homme on esimene koolipäev. Kuigi mul on kõigest 2 tundi, religioon ja keka, siis osa mu enesekindlusest on kusagile varju pugenud. Tulen klassi, kus ma ei tea ühtegi nägu ja ainult paari sõna ja väljendit nende emakeeles. Good luck for me.
Asja ei tee paremaks, et kekas on tüdrukute jaoks kavas ujumine. Minu stiil on kirves, nii et head see ei too. Aga nohh, teen mingi superskeemi valmis.
Uus sõber
Monday, January 10, 2011
Chill nill, vegan grill
Pealkiri ON lamp.
Päev hakkas vara, sest kuna Björg on meie mõistes kümnendik ja teiste hostid on 11ndas, siis temal toimus esimene tund (inka minu õnneks). Niipalju tean oma tulevikust ette, et tunnid on 1,5h. Koolist jutustan lähemalt siis, kui olen silmaga rohkem näinud ja pilte klõpsinud.
Kümne paiku saime teistega kokku ja taanlased näitasid meile linna. Imelikul kombel tundus, et nad pidasid vajalikuks meile suuri kaubamajasid näidata, sest kaks korda ja kahes erinevas kohas osutati meile seda au, et sõidutati alt- üles ja tagasi mööda treppe. Lol wut? Ma ei saanud sellest nagu tõsiselt aru, Björg ka mitte.
Kui te, kallikesed, arvate, et ma kepslen siin ringi nagu kodus, siis päris nii see ei ole. Suhtlemine, ümberringi vahtimine, pidev uudistamine ja kogu see infomüra = major headache. Olge valmis, kui lähme/lähete välismaale ja varuge Ibumetini. Btw, selle lõpp on selline, et ma jäin magama keset päeva neljaks tunniks. Kodus ma ei magama peaaegu üldse päeva ajal.
Õhtul aga crashisime Stine poole. Björg & sõbrad tulid mõttele, et nad võiksid kokkata iga õhtu ja kutsuda teisi teemaõhtudele külla. Nagu "Õhtusöök viiele" vms selle saate nimi oligi.
Tore, et nad seda teevad, sest nii saan tšillida, rääkida juttu, nende keelt kuulata ja niisama hängida. Eesti kohta küsitakse ka ühtteist, siis on tore rääkida ja imestunuid nägusid jälgida. Mitte kõik ei tea, kus Eesti asubki.
Kuhu iganes te ka ei läheks, lõpetate ikka siin.
Stine pool oli lehmateemaline õhtusöök. Moo-ness!
Päev hakkas vara, sest kuna Björg on meie mõistes kümnendik ja teiste hostid on 11ndas, siis temal toimus esimene tund (inka minu õnneks). Niipalju tean oma tulevikust ette, et tunnid on 1,5h. Koolist jutustan lähemalt siis, kui olen silmaga rohkem näinud ja pilte klõpsinud.
Kümne paiku saime teistega kokku ja taanlased näitasid meile linna. Imelikul kombel tundus, et nad pidasid vajalikuks meile suuri kaubamajasid näidata, sest kaks korda ja kahes erinevas kohas osutati meile seda au, et sõidutati alt- üles ja tagasi mööda treppe. Lol wut? Ma ei saanud sellest nagu tõsiselt aru, Björg ka mitte.
Kui te, kallikesed, arvate, et ma kepslen siin ringi nagu kodus, siis päris nii see ei ole. Suhtlemine, ümberringi vahtimine, pidev uudistamine ja kogu see infomüra = major headache. Olge valmis, kui lähme/lähete välismaale ja varuge Ibumetini. Btw, selle lõpp on selline, et ma jäin magama keset päeva neljaks tunniks. Kodus ma ei magama peaaegu üldse päeva ajal.
Õhtul aga crashisime Stine poole. Björg & sõbrad tulid mõttele, et nad võiksid kokkata iga õhtu ja kutsuda teisi teemaõhtudele külla. Nagu "Õhtusöök viiele" vms selle saate nimi oligi.
Tore, et nad seda teevad, sest nii saan tšillida, rääkida juttu, nende keelt kuulata ja niisama hängida. Eesti kohta küsitakse ka ühtteist, siis on tore rääkida ja imestunuid nägusid jälgida. Mitte kõik ei tea, kus Eesti asubki.
Kuhu iganes te ka ei läheks, lõpetate ikka siin.
Stine pool oli lehmateemaline õhtusöök. Moo-ness!
Sunday, January 9, 2011
Jäätisemees!
Praegu on mõnus pärastlõuna, kõht on täis (mina ei saa oma sooja lõunasööki vahele jätta või õhtul manustada nagu siin kombeks) ja hetkel on veel natuke aega enne linnasõitu.
Björgiga tegime väikse tiiru peale Elevi-nimelisele asulale. Umbes nagu Saku meie mõistes. Ainult et majad on enam-jaolt ühekorruselised ja hiljuti ehitatud. Sellepoolest nagu uusrikaste rajoon Viimsis. Aga see selleks.
Majad majadeks, aga nende asukad huvitavad mind rohkem. Juba saingi esimese tuttava- ülemaja naabritüdruk Esra. Sündinud Taanis, kuid rahvuselt türklane. Väga muhe oli tema toas istuda, juttu ajada ja vaadata kuidas ta ilvese moodi kass prügikasti sisse ronis ja seal midagi uuris.
Muidugi ei saa mainimata jätta, et neil käib siin (nagu kuuvarjutus) JÄÄTISEMEES! Õigemini sõidab oma kaubikuga ja tilistab kellukest. Teate küll, nagu ameerika filmides. That's so awesome! :D Ootasin 15 minta, et temast pilti teha, aga paraku sai kannatus otsa, kui oli ainult kellukese tilinat kuulda.
Tunni aja pärast sõidame supermarketisse. Vahepeal kolame Björgiga linna peal ning õhtul näen ta sõpru. Ja neid on mitu. Kuidas nende nimed küll meelde jätta?
Esra kass Venus
Taevas paistab Kuu ka päeva ajal :)
Björgiga tegime väikse tiiru peale Elevi-nimelisele asulale. Umbes nagu Saku meie mõistes. Ainult et majad on enam-jaolt ühekorruselised ja hiljuti ehitatud. Sellepoolest nagu uusrikaste rajoon Viimsis. Aga see selleks.
Majad majadeks, aga nende asukad huvitavad mind rohkem. Juba saingi esimese tuttava- ülemaja naabritüdruk Esra. Sündinud Taanis, kuid rahvuselt türklane. Väga muhe oli tema toas istuda, juttu ajada ja vaadata kuidas ta ilvese moodi kass prügikasti sisse ronis ja seal midagi uuris.
Muidugi ei saa mainimata jätta, et neil käib siin (nagu kuuvarjutus) JÄÄTISEMEES! Õigemini sõidab oma kaubikuga ja tilistab kellukest. Teate küll, nagu ameerika filmides. That's so awesome! :D Ootasin 15 minta, et temast pilti teha, aga paraku sai kannatus otsa, kui oli ainult kellukese tilinat kuulda.
Tunni aja pärast sõidame supermarketisse. Vahepeal kolame Björgiga linna peal ning õhtul näen ta sõpru. Ja neid on mitu. Kuidas nende nimed küll meelde jätta?
Esra kass Venus
Taevas paistab Kuu ka päeva ajal :)
Subscribe to:
Posts (Atom)