Täna, lapsed, alustame lõpust ja jõuame algusesse.
Õmblesin risti-rästi mustade retuuside peal oleva augu sinise niidiga kokku. Ikka see Eesti keskmisele perele omane säästlikkus- milleks ma uued ostan, kui auk on ainult 10- sendise suurune.
Kui keegi juba mõtetes küsis, kust see sinna sai, siis juhtus see suht lampi. Jalutasime Björgiga bussikast koju ja tee peal tuli meile naine oma terjeriga vastu. Ju ma vist sellele penile nii väga ei meeldinud ja ta otsustas seda minu parema põlve juures välja elada. Sinna auk ja kriim jäidki.
Tervitan siinkohal omanikku ja tabagu tema koera kõhulahtisuse hoog :)
Koju kõmpisime muide uut rada pidi ja nimelt üle põllu. Nii on ka tore, kui ümberringi pole teisi inimesi ollagi ja pimedus on mahe, sest lumi ja pilves taevas annavad piisavalt valgust, et isegi rebase või jänese jälgi lumes eristada.
Tulime just Kristine poolt "romantiliselt" õhtusöögilt, kust peale täiskõhutunne oleks võinud ka tomati-makaronisupi retsepti kaasa võtta.
Päeva ajal tekkis uuesti peavaluhoog. Ju vist liiga usinast kaasalöömisest bios. Wikipedia ja Google translate on 21. sajandi õpilase vaieldamatult parimad sõbrad. Õnneks oli teemaks DNA, mis on õpitud materjali, kuid mitte taani keeles ofc.
Enne kooli pidin aga omapäi bussini kõmpima ja terve tee närve nagu söetükke ahju loopima, hirm vales kohas maha minna ei lasknud aknast mööda libesevaid maju uuridagi. Jõudsin kenasti kohale ja on lootust, et kui nüüd nii- ja teistpidi on iseseisvad bussisõidud tehtud, siis vähemalt hoian selle arvelt närvikimpe kokku.
Friggin awesome lights!
No comments:
Post a Comment