Oh seda mõnu, kui hommikul ei ärata sind mobiili tirin, vaid Uve helistab Eestist!
Vedelesin tükk aega voodis enne kui kell näitas, et varsti jään bussile hiljaks, kui liigutama ei hakka. Enne äraminekut krahmasin veel mandariini järele, et tee peal midagi nosida. Imelikul kombel oli mul kuidagi väga vastukarva siin kodu lähedal, prügi maha loopida, kuigi mõni üksik oligi seda enne mind teinud. Koored rändasid jopetaskus bussipeatuse prügikasti.
Kool nagu kool ikka, täna oli palju grupitöid. Ja pean kolmapäevaks Ibseni näidendi kohta esitlsue tegema, õnneks inglise keeles.
Kahjuks ei õnnestunud kedagi leida, kel täna oleks peale kooli ka vaba aega olnud, nii et saanud juhiseid, kust ja kuidas Veri- nimelist keskust leida, kõmpisin sinna. Mul oli vaja paari musta pastakat ja ühes raamatupoes oli neid tervelt kaks stendi täis, kuid käsi tõmbus tagasi kui vaatasin hinnasilti. Mu aju keeldub ostuotsust vastu võtmast, kui hinnaks on, ümber arvestades, umbes 50 eeku. Täesti tavaline must pastakas. Kahjuks odavaim, ainult 1 euro kanti, oli liiga paks joonistamiseks.
Kuid kuna mündid kibelesid raisatud saama, ostsin endale Cociot. See on päris nämmi kakao, kohalikku päritolu, väga maitsev.
Bussini oli aega maa ja ilm, oli vaja midagigi teha. Kõmpisin jalgsi bussipeatuseni, umbmääraselt oma suunda tajudes, kuni jõudsin õige kohani. Oh üllatus, üllatus, buss pidi kohale veerema alles 20 minta pärast. Pikemalt mõtlema seadsin sammud järgmise bussipeatuse poole, et aega surnuks lüüa. Ja käed jääkamarateks külmetada. Kõige tipuks olin järgmises peatuses ka liiga vara kohal ja buss hilines veel 6 minta. Koju tulles tegin pikemalt viivitamata teed, et oma niigi tatisele ninale rohkem rõõmu mitte pakkuda.
No comments:
Post a Comment