Hilisöine

Ei taha täna varakult magama minna, nagu tavaliselt kümne ja üheteistkümne vahel. Homseks vajab koolimaja mu kohaletulekut alles kaheteistkümne kanti, nii et miks raisata aega magamisele?

Eile käisime perega Aroses. Valge, ruumiline, inspireeriv. Arvan, et lähen laupäeval oma sketsimisraamatuga sinna ja lihtsalt kaotan ajataju ära. Kunst vajab süvenemist, inspiratsioon vajab toitu. Loodan, et saan sealt oma portsu kätte.

Koolipäev oli väsitav, kuid suureks üllatuseks osutus kekas zumbaga kokku puutumine. Mulle hakkas täitsa meeldima ja oli ka naljakas näha ainukest kahte poissi oma tagumikku hööritamas latiino-muusika saatel.

Õhtul tšillisin Esra pool ja vaatasime filmi Hitchhiker's Guide to the Galaxy. Peale raamatu läbi lugemist oli mul isegi viitsimist seda lõpuni vaadata. Eelmine kord jäin magama. Muidugimõista oli film raamatust erinev, kuid kannatas lõpuni vaadata.

Muide, enda jaoks, märgin ära siin loetud raamatud.

The Hitchhiker's Guide to the Galaxy - D. Adams
The Monstrous Regiment - T. Pratchett
After Dark - H. Murakami

Tagasi

Tere, kallis blogi!

Olen su unarusse jätnud ja ma vabandan. Teen sulle virtuaalse pai.

Kuidas nüüd uuesti alustada?

Alustagem algusest.

Vaheaeg sai läbi ja taas on tavaline kooliskäimise aeg. Ma olen selle üle õnnelik. Saab otsast peale õppimisõhkkonda sukeldada, minu jaoks taani keele omandamise keskkonda. Olin eelmine nädal mugav ja kasutasin oma taani keele baasoskusi ainult selleks, et isa endale Lystrupisse autoga järgi kutsuda. See oli päev, mil Taanimaad kattis lumevaip ja mis ajas bussiliikluse kergelt segamini. Ainult 20-minutlised hilinemised, kui on soojad kingad, pole hullu. Mul ei olnud. :(

Tunnen ennast nüüd täies sõiduvees, sest mul on jäänud veel napilt üle poole ajast siin olla. Ma ma pigistan sellest kõik välja. If life gives you lemons, make lemonade.

Ma olen õnnelik, et olen nüüd vaba. Eelmine nädal oli raske, sest hinges oli palju edasi-tagasi triivimist tunnete poole pealt ja nüüd on torm läbi. Vaikus peale tormi annab mulle praegu jõudu naeratada ja elu taas nautida.

Cheers to the love of live!

Värske kinoelamus

Käisime täna õhtul Bjørgiga BioCity's Black Swan'i vaatamas. New favourite movie ja nii hea sisu ja teostus! Ei hakka sisust rääkima, et teistele kinoelamust mitte rikkuda. Kuid piletihinda (70 DKK) oli see igatepidi väärt!

Varsti saab mu lühifilm ka valmis. Ainult lõpp on vaja korda teha, sest otsustasin pooliku asjaga mitte leppida. Kui midagi teha, siis ikka hästi, mitte poole jõuga.

Loomatopiste maja

Pidime ammu juba sinna minema, alles täna sai tehtud. Vaatamata sellele, et üleöö maha sadanud mitme sentimeetri paksune lumekiht on tublisti liiniliikluse tööd takistanud, käivad rongid korrapäraselt.

Ma ei arvanudki, et karvane läkiläki veel kasuks tuleb, aga eksisin.

Kuidagi õnnestus natural- history muusem leida, kus Laura meid juba ootas. Tema isa nimelt on ornitoloog ja asutuse asepresident vms, niiet priipääsmed olid olemas, sest punapea Laura on töötajatele nägupidi tuttav.

Käisime ringi, vaatasime topiseid, tegime suure morsaga pilti (minu nägu olu tol hetkel vist üsna sarnane selle elukaga).

Allkorrusel astusime ühte tuppa, kus laua peal vedeles lõvi keha. Mis siis ikka, näpud kibelesid seda katsuma kuni töötajad seljaga meie poole olid. Siis kui näppisin hetkeks suure terava küünega varvst, tundsin lihaseid naha all. See oli ehsta lõvi korjus, mis seal külili lebades ootas oma aega, et skalpelli abil musklitelt nahk eraldataks. Natuke vastik hakkas... Paari sammu kaugusel meist nüliti ka mingit lihastompu, nägin ainult, kuidas nahk eraldati kord liikuvalt ja tukselvalt kehalt...

Ja kahjuks ei saanud madu ka käes hoida, sest saalitüdrukul oli kiire :C Aga ma tuleks ekstra ainult sellepärast tagasi.

Eile muidu kokkasime Bjørgiga perele õhtusööki. Meie käte all valmisid spinati-ricotta-parmesaniseguga täidetud teokarbikujulised makaronid tomatikastmes.

Mäletan, kuidas ma Tallinnas neid neetud makarone 2 tundi otsisin. Stockmannist poolekilose paki leidnud, pidin nende eest välja käima 50 eeku. Siin sai õpetajatele (pereema töötab lasteaias) lisasoodustusi pakkuvast supermarketist samasugune karp ostetud 16 DKK eest (ca 32 krooni). Skoor, esimene asi, mis Taanis odavam on. Aga eks Stockmann koorib kundedelt oma hindadega seitse nahka maha ja irvitab südamerahuga edasi.

Vabandused- vabandused

Vaheaja ilmad on sellised, et parema meelega passikski kodus sooja teki all ja loeks Terry Pratchetti Kettamaailma raamatut. Aga nohh, värsket õhku peab saama, ka siis kui õhk paiskab lumeheelbeid näkku kiiruseda 11 m/s.

Olen laisk ja lihtsalt viitan oma Christiania muljete kirjeldusele. Selle leiab siit.

Muidu ei tule hetkel midagi tarka pähe. Pere meeldib mulle väga v.a alalõpmata haukuv Bella. :3

Not your usual big city

Kopenhaageni töötuba nimega "Saabumisrong" on edukalt selja taga ja vaatamata imelikule ajastamisele (oleme siin ju 1/3 aega ära olnud), oli see napp aeg üpris sisukas.

Mulle hakkas Kopenhaagen meeldima enne ristmikuni jõudmist, kui tabasin ära erinevuse selle linna ja Aarhuse vahel. Me polnud jõudnud seal veet viitteist minutitki olla, kui mulle jõudis kohale, et linna pulss on sootuks teine. Lakkamatu, rütmikas, muutlik.

Kui jõudsime linnahalli ette, olin vapustuses hoone massiivsusest, laskmata siiski oma lõual pärani vajuda. Päris võimas grand entrance. Ohh kuidas mulle meeldiks, kui minu office oleks kusagil sealse akna taga peidus, kust ma saaks õhtuti lühtrivalguses liiklust ja inimesi seal platsi peal vahtida.



Kahjuks oli aega napilt, et selle linna võludega lähemalt tutvust teha. Eks kirjutan tohkem siis, kui pere-tripp tagasi saab tehtud.

Kõige tähtsam on minu jaoks see, et töötuba ei möödunud kasutult lakke vahtides, vaid sealt korjasin enda jaoks ühe tähtsa iva üles. Detailidesse laskumata, lugu on järgmine.

Tüdruk ja poiss armastavad teineteist. Nad elavad kahe erineva saare peal, mida ühendab sild. Paraku torm hävitab selle, side on katkestatud. Tüdruk tahab meeletult oma poisi juurde ja ainuke võimalus on paluda abi paadimehelt. Paadimees nõustub teda teisele poole viima juhul, kui tüdruk magab temaga. Tüdruk küsib emalt nõu, kuid ema ei taha tema ellu oma soovitustega ronida, ei aita.

Tüdruk täidab tingimust, et poisi juurde saada. Ta tunnistab poisile üles, mis juhtus ja mis oli tema juurde tuleku hind. Poiss ei taha sellest kuulda ja jätab ta maha. Tüdruk läheb endise poisi parima sõbra juurde, räägib loo ära ning peale seda otsustab parim sõber poisile peksa anda. Tüdruk ja parim sõber lahkuvad koos.

Kes on selles loos halb ja kes hea tegelane? Gruppitöö käigus pidime konsensuseni jõudma. Aega kulus umbes pool tundi.

Point on, see kunstlikult tekitatud olukord paneb hindama väärtusi, mitte arvamusi. See, kas ühele meeldib üks või teine raamat/film/toit, ei tähenda, et see peab teisele korda minema ja see on täiesti okei, kui üksmeel puudub või arvamus muutub. Aga väärtused on meie alateadvuses alati oma koha peal olemas ja nemad mõjutavad meie maailmapilti ja seda, milliseid otsuseid langetatakse. Kas seda, kes on enda arvates hea või halb.

Seda, kuidas võtta vastu teiste kultuuri ja sulanduda ühiskonda.



Kohast nimega Christiania räägin hiljem, kui kirjaoskus ja -soov tagasi tulevad.

Pea selgeks

Pole lusti olnud siia kirjutada. Tuju käib ülesalla nagu laps kiige peal. Kord on siin olemine nii hea ja tore ning kogu heaoluühiskond neelab mu alla. Teinekord on nii masendavalt üksik olla ka seitsmesaja inimese keskel.

Ma mõtlen liiga palju Eestile. Ma pean selle riigi ja tema inimesed oma mõistusest isoleerima, ümbritsema seinaga, mille ukse peal on kirjas "Avada 9. aprillil". Ma ei taha veeta seda väärtusliku aega siin, poole kohaga Tallinnas mõtetes viibides.

Ma ei taha niimoodi.

Ma pean nautima seda, mis mul hetkel on.

Eilne õhtu möödus hilisel tunnil raamatut lugedes, nii et ei olnu mahti kirjutada.

Päeva tipphetk juhtus söögilauas, kui kõik oma pastat usinasti hävitasid. Muidugi vadistas pere taani keeles ja ma andsin oma parima, et kas või üksikuid katkendeid nende sõnadevoolust tabada.

Viisin jutu reisile, mis meil nädalavahetusel ees seisab, et Marie isale külla sõita ja hilist sünnipäeva-pereistumist pidada.

Marie tuletas meelde: "Before we go, don't forget fishing!"

Selle järgnes üldine heatahtlik naer. Siiski ei pea me endale hommikusööki praami pardalt õngega hankima, vaid peame enne minekut korralikult einetama :)

Täna ootab ees fredagscafe ning ilmselt liitun klassikaaslastega, kui läheb linna minekuks. Et neid paremini tundma õppida ja lõbutseda. Tore on näha inimesi ka kooliseinteväliselt.

Trenn? Tehtud!

Nohu hakkab tasapisi minu ninakoobastest taanduma. Aeg-ajalt, ja eriti hommikuti, kimbutav köha võiks ka vehkat teha.

Usuõpetuses on uueks teemaks islam, mis tundub päris huvitav teema olevat. Kui minu pilt islami kohta tuleb valdavalt teleka vahendusel ehk siis terrorirünnakute näol, võiks silmapiiri laiendada. Õpik tundub iseenesest huvitav olevat, peab proovima kuidagimoodi läbi närida (loe: Google tõlgendada).

Saksa keele tunnis toimus minu ajuprotsessori krahh, sest ma pudistasin lauseid vahepeal taani-saksa segakeeles.

Käisin jõusaalis täna. Hea tunne on, tehtud sai! Tõestasin endale, et ma viitsin ja ma saan, kui tahan, taaskord.

Mõlgutan mõtteid, kuidas Eestisse pakk sisse smuugeldada ja kellele mida saata.