Pole lusti olnud siia kirjutada. Tuju käib ülesalla nagu laps kiige peal. Kord on siin olemine nii hea ja tore ning kogu heaoluühiskond neelab mu alla. Teinekord on nii masendavalt üksik olla ka seitsmesaja inimese keskel.
Ma mõtlen liiga palju Eestile. Ma pean selle riigi ja tema inimesed oma mõistusest isoleerima, ümbritsema seinaga, mille ukse peal on kirjas "Avada 9. aprillil". Ma ei taha veeta seda väärtusliku aega siin, poole kohaga Tallinnas mõtetes viibides.
Ma ei taha niimoodi.
Ma pean nautima seda, mis mul hetkel on.
Hirmuga ootasin midagi taolist. See on nii loomulik, et inimesed igatsevad taga oma kodu ja teisi, neile lähedasi inimesi. Tundub, et kõik meie kooli õpetajad jätsid meelde, et sina oled pikalt ära ja sind pole puudujaks märgitud, aga Mariliisi ja Helenit ikka veel märgitakse puudujateks. Õp. Heli Malve alles avastas, et Kätlin on ka Taanis. Arvas, et ta lihtsalt ei käi ta tundides, vaatamata sellele, et ma olen 2 korda õpetajate listi teate saatnud. Kui sa nüüd juba igatsed koju, kuidas sa siis ülikooli õppima lähed?
ReplyDeleteÕnneks see on täiesti loomulik seisund. Olen üle saanud, eriti peale töötuba.
ReplyDeleteKui ma lähen ülikooli, siis ma olen sellest tulest juba korra läbi käinud. Lisaks sellele on ülikool ka tõsisem hulk tööd (well, you know better anyway), niiet selle kõrvalt ei jäägi eriti aega mõelda selle peale, mis kodus toimub. Ma olen selles oi-oi kui kindel nüüd.