Nonii, nonii

Millal ma viimati postitasin?

Tundub, nagu oleks elu juba paika loksunud. Kool, kodu, kodu, kool. Nädalavahetusel läksin linna jõlkuma lootuses Mindepark'is (Mälestuste park) häid pilte klõpsata. Kuid kuna stiil andis kainele mõistusele lõuksi, siis läksin oma uue hippie'liku peapaelaga välja. Tuule kätte. Olen tark, olen.

Ühtlasi kärpis see ka ringi kõmpimise aja, sest kõrvad otsast külmetada pole just eriti tore ajaviide.

Pildijahiga rahule ei jäänud, sest ei küsinud õigel hetkel ühe imeilusa husky omaniku käest luba tema koerast pilt teha. :/

Pühapäeval tutvusin lähemalt kodukandis asuva metsaga. Päris tore koht sörkimiseks, oleks vaid veidi soojem. 2 nädalat ühtesoodu haige olla = ei ole tore.

Täna väntasin pedaale kohaliku jõusaalini, et lõpuks ometi liituda ja suveormi vorpima hakata. Homme siis esimene kord.

Ma olen kaotanud igasuguse kirjutamisoskuse.

.

Nii mõnus tunne on, kui pole juba 3 nädalat mitte mingisugust korraliku trenni teinud ja tuleb välja, et kekatund ei ole siinmaal niisama ninnu-nännu. Tund aega tegime igasugu lihastrenni ja nüüd on lihtsalt hea tunne sees, et jess! tehtud sai.

Loodetavasti saan järgmisest nädalast aktiivselt jõusaalis käia.

Peale kooli hõõpasime Saraga korra linnast läbi, et ma selle neetud nohu vastu mingit rohtu saaks. Tagasiteel juhtis Sara mu tähelepanu sellele, et linna kalleimate elamispindadega rajoonis (baarid-poed on käeulatuses) vedelesid maas kellegi bokserid. Valged Ralph Laureni'd.

Koduteel jäi silma ere päikene, mis oli juba loojumisjärgus. Ruttasin koju, et aga jalgratta otsa potsatada ja pedaale kiiremini vändata, et saaks paar klõpsu tehtud. :)

Külmad käed

Oh seda mõnu, kui hommikul ei ärata sind mobiili tirin, vaid Uve helistab Eestist!

Vedelesin tükk aega voodis enne kui kell näitas, et varsti jään bussile hiljaks, kui liigutama ei hakka. Enne äraminekut krahmasin veel mandariini järele, et tee peal midagi nosida. Imelikul kombel oli mul kuidagi väga vastukarva siin kodu lähedal, prügi maha loopida, kuigi mõni üksik oligi seda enne mind teinud. Koored rändasid jopetaskus bussipeatuse prügikasti.

Kool nagu kool ikka, täna oli palju grupitöid. Ja pean kolmapäevaks Ibseni näidendi kohta esitlsue tegema, õnneks inglise keeles.

Kahjuks ei õnnestunud kedagi leida, kel täna oleks peale kooli ka vaba aega olnud, nii et saanud juhiseid, kust ja kuidas Veri- nimelist keskust leida, kõmpisin sinna. Mul oli vaja paari musta pastakat ja ühes raamatupoes oli neid tervelt kaks stendi täis, kuid käsi tõmbus tagasi kui vaatasin hinnasilti. Mu aju keeldub ostuotsust vastu võtmast, kui hinnaks on, ümber arvestades, umbes 50 eeku. Täesti tavaline must pastakas. Kahjuks odavaim, ainult 1 euro kanti, oli liiga paks joonistamiseks.

Kuid kuna mündid kibelesid raisatud saama, ostsin endale Cociot. See on päris nämmi kakao, kohalikku päritolu, väga maitsev.

Bussini oli aega maa ja ilm, oli vaja midagigi teha. Kõmpisin jalgsi bussipeatuseni, umbmääraselt oma suunda tajudes, kuni jõudsin õige kohani. Oh üllatus, üllatus, buss pidi kohale veerema alles 20 minta pärast. Pikemalt mõtlema seadsin sammud järgmise bussipeatuse poole, et aega surnuks lüüa. Ja käed jääkamarateks külmetada. Kõige tipuks olin järgmises peatuses ka liiga vara kohal ja buss hilines veel 6 minta. Koju tulles tegin pikemalt viivitamata teed, et oma niigi tatisele ninale rohkem rõõmu mitte pakkuda.

Oh, keemia

3 things that totally made my day:

1. Klassiõe juhtum, kui ta oli purjus.
2. Keemiatund
3. Joonistasin koomiksit täna. 1/4 valmis.

Kool nagu kool ikka, kui nüüd välja arvata see, et esimene tund jäi põhimõtteliselt ära, sest õpetaja poeg jäi haigeks. Selle arvelt oleks võinud voodis lesida, aga elu kord juba käib nii, et kobid kohale ja saad alles siis selle teadmise võrra rikkamaks, et oleks võinud hiljem hambaid pesta tol hommikul. :D

7-11'is sai ka käidud, aga ma unustasin oma kaardikest näidata (osta 6, 7. tasuta) ja see oli mu päeva masendavaim hetk. Kohv maksis 22 DKK.

Ja siis tuli keemiatund. Tegime katset soola eraldamisega lahusest ja kuigi klass lõhnaski vorsti järele, millest soola ka eraldati, siis ometigi oli seda niipalju põnevam jälgida/läbi viia, kui sama teema kohta õpikust lugeda. Go observational studies!

Õhtul tahtsid Marie ja Flemming uusi köögitoole ostma minna (kuigi minumeelest püsivad vanad veel 20 aastat korras) ja saingi tuttavaks nende Rimiga (nimi on küll Bilka, häälduspäraselt bilke).

Magama!

peale seda postitust.

Tänane päev oli hea, sest Flemming viitsis koos minuga jalgratastega sõita ja ümbrust näidata. Maaliline. Põllud ja tuulegeneraatorid. Meri ja saared. Miljoneid väärt urbanistlikud kaldaäärsed majad.

Tänane päev oli halb, sest tülitsesime Uvega.

Uus päev tuleb hea, sest leppisime ära.

Dejlig dag

Kõht on täis ja tuju on hea ning päev on korda läinud!

Algas kõik sellest, et ronisime neljakesti kärtspunasesse autosse (Bjørg on kahjuks ikka veel tõbine ja jäi koju magama). Kahjuks oli päev udune, muidu oleks teel maalt linna näinud päris mitmekümne kilomeetri ulatuses künklikku maastiku ja linnaehitisi vaheldumas. Enne kui pisikese auto mootor summutati, tiirutas Flemming meid ülikoolilinnaku vahel ringi ja koos Mariega jagasid nad seletusi, kus ja mida näha/õppida saab.

Sihiks oli väike kirik, kus toimus kunstinäitus- ja müük. Rahvast oli kirikuhoonesse kogunenud üpriski palju, ei saanudki laiutada ja maali ees pool tundi oma mõtteid heietada. Maalide autorid seisid armastusväärselt oma stendide juures ja vestlesid iga vähegi nende teostest huvitatud persooniga. (Ma oleks ka ülimalt sõbralik, kui minu lõunedi küljes oleks hinnasilt 12 000 DKK).


By Michael Rode

By Mikael Olrik

Paar tiiru ümber näituse käinud, suundusime linna poole osturetkele. saingi oma esimesed kroonid riiete peale kulutatud. Ja *trummipõrin* karta on, et selleks kohaks oli H&M (Neti, võin oma sõnu süüa, ma tean).

Pole midagi parata, et taskukohasemat ja enam-vähem rohkem kui 2 päeva kantavate riietega kohta on raske leida. V.a teised samalaadsed sabarakud nagu Gina Tricot, BikBok jne.

Muide, panin tähele ühe kavala ostja-lõksu, mis üpris süütult kassade juures seisab. Nimelt on järjekorrad antud poeketis alati piisavalt pikad, et tahes-tahtmata hakkab igav kui oled üksi või ei räägi kaaslasega. Sinna ongi püünis seatud üliodava tühja-tähja näol. Oleks äärepealt sinna langenud.

Nii mina kui Hilde läksime poest välja oma taaskasutatud materjalist tehtud kilekotiga. Seadsime sammud kohviku poole, kus Flemming ja Marie meid juba ees ootasid.

See oli mõnusalt hubane koht, kuigi rahvast ja kokku liidetud häältesuminat täis. Seinte peal maalid, riiulitel raamatud, küünalde arvelt poolpime kohvik = õige õhkkond ongi loodud.

Muide, linnas kõmpides tulin mõttele, et hakkan nüüd jahtima streetart'i säravamaid näiteid. Paistab, et loomingulised inimesed elavad selle linna seinte vahel, seega jahimaa on suur ja lai.

Õhtupoole kokkasime Flemminguga koos mingit india-pärast rooga (retsepti kirjutan üles, taimetoitlastest sõbrad ja niisama huvilised!). Toit tuli maitsev, kuid mis mulle tähtsam on - tunnen ennast nüüd täiesti koduselt, oma inimesena. Mitte nii väga pole minu jaoks olulised tänased tegemised, kui see hea feel, et oled kodus. :)

Taani Teeviit

Täna oli tore päev, mil sai kasulikke materjale hangitud ja tallad valusaks kõnnitud.

Plaanipäraselt saabusime Skandinaavia kongressimaja juurde (vms see nimi oligi) ja neli bussitäit õpilasti lasti valla, et oma tulevikuperspektiive paviljonist otsida. Need, kes käinud ja asja ise näinud, teavad, kuidas Teeviidal asjad orgunnitud on. Ikka boksid, kus ülikoolid ja muud asutused ennast tutvustavad ja värbavad noori enda poole. Come to our side, we got free brochures. No cookies.

Kõndisid ringi, silmad silte uurimas, kuni sattusin saatusliku stendi juurde. Nimelt animatsiooni erialaga ülikool, mille olemasolu kohta teadisn juba enne Taani tulekut.

Veetsin seal oma head 10 minta, pärides igasugu tühja-tähja järele, mitte nii tühja-tähja ja päris surmtõsise kohta. Sain isegi sisseastujate portfooliosid uurida, mis oli küll huvitav ajaviide, kuid tõsine ülevaade sellest, mis tasemele ma peaks jõudma. Ja seda kiiresti.

Ekstaas jõudis kohale alles siis, kui esitleja suust tulid need sõnad: lahtiste uste päevad. Bingo! Kas on olemas paremat moodust ära otsustada, kas sinna ülikooli pürgida või mitte, kui ise kohapeal ära käia? 10. veebruaril olen seal, punkt kell 15 nende uste taga nagu säramas nagu päike.

Nonii, päeva tipphetk on mainitud. Olles varustatud enam kui piisava ajavaruga enne klassiõdedega kokkusaamist, kõmpisin omapead rongijaama poole (kus asub ühtlasi ka kaubanduskeskus), et enda keha kohvivarusid täiendada ja hilpe vahtida.

Sara&Sara (ja mõlemad on 17 ka) näitasid mulle linna põhjalikumalt, mitte ainult turiste meelitav šoppamistänav ja sinna juurdekuuluvad kallid kohvikud. Jalutasime nt Ladina kvartalis ringi, mis pidavat olema kõige eliitsem. Butiikide järgi otsustades nii ongi. Enne kehakosutavat kohvikusse maha istumist käisime ka Arosest (kunstimuuseum) korra läbi, kus kolmandalt (?) korruselt alla vahtides nägin Poisi küürakil selga.

Õhtul tulid sõbrad Björgi poole ja maitsvat toitu oli oi-oi-oi kui palju.








Boonus. Päeva finaal oli kaunis.

Rutiin

Imelik, kas pole? Teine nädal n.ö alles hakkas, kuid mind juba rõhub tsüklilise elukäigu tunne. Kool- kodu- õhtusöögid- kodu- jutuajamine- arvuti. Õnneks ootab iga õhtu mind oma kaissu paks ja soe tekk ja pehme padi.

Padi kahjuks enam nii tore ei ole, sest Bella ronis salaja minu tuppa ja kõikidest kohtadest, kuhu oma karvase penitagumiku toppida valis ta just selle. -.-

Aga ma ei nurise, sest ainult minu võimes on midagi muuta. Nii et läppar varem kinni ja voodisse õppima, näiteks. Väike samm, aga ikka parem kui läppar- raamat- voodi igaõhtune rituaal.

Olen veits tõbine, kuid homme lähen ikka kooli. Tänase koosoleku põhjal täitub kuri plaan meile õpikud kätte anda, nii et homme oleks vaja ühte suurt kotti kaasa võtta. Või leida endale väike neegripoiss. Okei, okei, just joking, black people are awesome.


Whatcha staring at?


Tänasest peale ametlikult minu lemmik

Nädalavahetuse eri

Laupäeva- pühapäeva märkimisväärsused: poed lähevad laup. kell 16 kinni, käisin Esra pool, otsisin edutult jõusaalide adminne, et natuke trenni teha.

Küll oli mul aega mõelda ja tähele panna siinsete noorte ja trendikate riideid. Silmatorkavate tunnuste nimekiri pole lõplik.

Poisid:
*geel, vaha või muu juukseid tarretama panev aine
*Canada Goose joped

Tüdrukud:
*platvormiga kingad
*võltsblond on in
*Ei tea, kas ka eelmainitud firma talvejoped, kuid seda tüüpi, et lukku pole (käib selga nagu kampsun?) ja ees on 1 suur tasku

NB! Ruumi ja aja kokku hoidmiseks hakkan täiendama seda postitust siin. Kui mingi tähelepanek hiljem juurde tuleb, mainin teistes postitustes ära ja annan lingi.

Rahulik reede

Hasart ->

Tahan täna õhtul raamatut käes hoida, mitte läpakat süles, nii et postitus ei tulegi nii hilisõhtune.

Esimeses tunnis sain tõeliselt aru, kui raske on mitmes keeles korraga töötada. Harjutus iseenesest oli lihtne, tõlkelaused. Ainult, et taani keeles. Töökäik antud juhul umbes selline:

1. Küsin pinginaabritelt inglise keeles, mida taanikeelne lause tähendab.
2. Vahin tahvlile, kirjutan natuke maha ja üritan oma saksa keele napis sõnavaralaekas midagi tolmu seest välja tuhnida.
3. Google translate 3 keeles, sest osad sõnad lähevad lihtsalt meelest.
4. Tõlgin laused eesti keelde, et saaks pärast aru, mida kokku kirjutasin.

Bioloogia oli kõige ägedam. Tegime katset ja eraldasime tomati DNA'd. Oleks Kuristikus võimalik sedalaadi katseid teha, saaks biost üks mu lemmikuid tunde. EVAHH.

Ajaloos joonistasin kassi ja tsättisin Hansuga.

Nüüd siis põnevam osa.

Freddags Cafe on midagi, mis Eesti mõistes võrduks koolist välja viskamisega. :D Nimest võiks arvata, et tegemist on mingi kohviku-taolise asjaga. Kujutage nüüd ette, et istute hubases kohas mõnusa šokolaadikoogi ja kohvitassiga.

Tõmmake kriips peale gurmeetamisele ja pange õllejõed voolama ning muusika seinu raputama. See on Freddags Cafe.

Tümpsusut hoolimata karjusin kohati muusikast üle ja sain klassikaaslatega ühes lauas istudes nii mõndagi neist paremini tundma õppida. Arvatavasti nemad mind ka. Tulutult üritasid nad mulle üht täringumängu selgeks teha, aga mida pea ei võta, see jääbki arusaamatuks. Võibolla ärkan paari päeva pärast keset ööd, kui mängu loogika mind tabab.

Klassikaaslased on juba tunduvalt avatumad. Ja väga abivalmid.

Täna ei rokki väljas. Istun kodus ja õpin või loen nautides sooja teki hüvesid. :)


Tomati DNA lürr


Girly much? :D

Ma ei oska õmmelda

Täna, lapsed, alustame lõpust ja jõuame algusesse.

Õmblesin risti-rästi mustade retuuside peal oleva augu sinise niidiga kokku. Ikka see Eesti keskmisele perele omane säästlikkus- milleks ma uued ostan, kui auk on ainult 10- sendise suurune.

Kui keegi juba mõtetes küsis, kust see sinna sai, siis juhtus see suht lampi. Jalutasime Björgiga bussikast koju ja tee peal tuli meile naine oma terjeriga vastu. Ju ma vist sellele penile nii väga ei meeldinud ja ta otsustas seda minu parema põlve juures välja elada. Sinna auk ja kriim jäidki.

Tervitan siinkohal omanikku ja tabagu tema koera kõhulahtisuse hoog :)

Koju kõmpisime muide uut rada pidi ja nimelt üle põllu. Nii on ka tore, kui ümberringi pole teisi inimesi ollagi ja pimedus on mahe, sest lumi ja pilves taevas annavad piisavalt valgust, et isegi rebase või jänese jälgi lumes eristada.

Tulime just Kristine poolt "romantiliselt" õhtusöögilt, kust peale täiskõhutunne oleks võinud ka tomati-makaronisupi retsepti kaasa võtta.

Päeva ajal tekkis uuesti peavaluhoog. Ju vist liiga usinast kaasalöömisest bios. Wikipedia ja Google translate on 21. sajandi õpilase vaieldamatult parimad sõbrad. Õnneks oli teemaks DNA, mis on õpitud materjali, kuid mitte taani keeles ofc.

Enne kooli pidin aga omapäi bussini kõmpima ja terve tee närve nagu söetükke ahju loopima, hirm vales kohas maha minna ei lasknud aknast mööda libesevaid maju uuridagi. Jõudsin kenasti kohale ja on lootust, et kui nüüd nii- ja teistpidi on iseseisvad bussisõidud tehtud, siis vähemalt hoian selle arvelt närvikimpe kokku.


Friggin awesome lights!

Tulerindelt tagasi ja elus

Polnudki nii hull päev nagu ma arvasin ja peas kõige kohutavamaid variante läbi elatud juhtumeid polnud.

Klass on suur ja ainult 5/28 või nii, on poisid. Seega sattusin naistesse, ojee. Üritan mitte lasta oma esmamuljetel tõkkeid üles seada, mis looks minu peas kindla seisukoha teatud tšikkide suhtes, kes juba praegu bitch'idena paistavad. Seda, kusjuures, polegi nii kerge teha.

Saaks ma rohkem aru, oleks usuõpetus kindlasti päris huvipakkuv aine. Täna nt olid esitlused, üks neist Jehoova tunnistajate kohta. Imelikud nagu need sektandid on, sain vähemalt nende kohta üht-teist teada (seksi kardavad vist nagu tuld :D ). Sellele aitas kaasa see klipp siin.

Kekast pääsesin, sest polnud riideid. kuigi keka õps on ühtlasi ka saksa õps. Multifunc much?

Koju sõitsin täna ÜKSINDA! :D Björg ütles seepeale, et varsti ta laps ei vajagi teda enam. Well, kuna tema ja Emilie ei jõudnud Arhuse- bussile õigeks ajaks, õnnestus mul ka omapäi kesklinna sõita. Hakkan juba orienteeruma.

Õhtul olime Laura poll ning tema teemaks oli Aafrika. Minu teemaks oli kass Misse silitamine. Esimene kass, keda ma nägin.


Vaatasime filmi Love& other Drugs

Värsked vaarikad ja hirm homse ees

Pool päeva möödus kodus mõnusalt aega parajaks tehes dzäss-muusika saatel.

Björg kutsus Laura enda poole, et ta pead värvida. Tulemus on muide kena. Kuue paiku hakkasime liikuma Emilie poole, riskides terve tee pepuli käia, sest igalpool katab maad meie suureks rõõmuks jääkoorik. Keegi vist ei tule selle peale, et võiks veits liiva puistada. Björg käis eile pepuli. Oeh, on ehk minu kord alles tulemas?

Hilinesime veits õhtusöögile ja Björg ostis complimentary kommipaki 7Eleven'ist. Kohale jõudnud, nägin kahekorruselist punast maja, kust valgetest akendest nägi inimesi sees liikumas. Muinasjututaoline pilt.

Emilie kokkas hästi ja teema oli ka toredasti valitud - mets. Just what you need, kui ümberringi on külmus ja jää ning selle peletamiseks on lauale asetatud rododendroni lehed ja lillepotid tuppa toodud. Menüüs oli mingi koogitaoline asi, mille põhjas oli peenike taignakiht ja peal oli maitsev segu munast ja porrulaugust.

Magustoiduks oli *trummipõrin* - šokolaadikook jäätise ja vaarikatega. Just nimelt, vaarikad! Ma küsisin kust need pärit on ja mulle vastati, küsimuse üle natuke imestades, et supermarketist. Pole paha keset talve.

Vahepeal tuli ja pani oma suure pea mulle sülle Emilie koer Esterix. Ma vist meeldin siinsetele penidele.

AGA...

Homme on esimene koolipäev. Kuigi mul on kõigest 2 tundi, religioon ja keka, siis osa mu enesekindlusest on kusagile varju pugenud. Tulen klassi, kus ma ei tea ühtegi nägu ja ainult paari sõna ja väljendit nende emakeeles. Good luck for me.

Asja ei tee paremaks, et kekas on tüdrukute jaoks kavas ujumine. Minu stiil on kirves, nii et head see ei too. Aga nohh, teen mingi superskeemi valmis.


Uus sõber

Chill nill, vegan grill

Pealkiri ON lamp.

Päev hakkas vara, sest kuna Björg on meie mõistes kümnendik ja teiste hostid on 11ndas, siis temal toimus esimene tund (inka minu õnneks). Niipalju tean oma tulevikust ette, et tunnid on 1,5h. Koolist jutustan lähemalt siis, kui olen silmaga rohkem näinud ja pilte klõpsinud.

Kümne paiku saime teistega kokku ja taanlased näitasid meile linna. Imelikul kombel tundus, et nad pidasid vajalikuks meile suuri kaubamajasid näidata, sest kaks korda ja kahes erinevas kohas osutati meile seda au, et sõidutati alt- üles ja tagasi mööda treppe. Lol wut? Ma ei saanud sellest nagu tõsiselt aru, Björg ka mitte.

Kui te, kallikesed, arvate, et ma kepslen siin ringi nagu kodus, siis päris nii see ei ole. Suhtlemine, ümberringi vahtimine, pidev uudistamine ja kogu see infomüra = major headache. Olge valmis, kui lähme/lähete välismaale ja varuge Ibumetini. Btw, selle lõpp on selline, et ma jäin magama keset päeva neljaks tunniks. Kodus ma ei magama peaaegu üldse päeva ajal.

Õhtul aga crashisime Stine poole. Björg & sõbrad tulid mõttele, et nad võiksid kokkata iga õhtu ja kutsuda teisi teemaõhtudele külla. Nagu "Õhtusöök viiele" vms selle saate nimi oligi.

Tore, et nad seda teevad, sest nii saan tšillida, rääkida juttu, nende keelt kuulata ja niisama hängida. Eesti kohta küsitakse ka ühtteist, siis on tore rääkida ja imestunuid nägusid jälgida. Mitte kõik ei tea, kus Eesti asubki.


Kuhu iganes te ka ei läheks, lõpetate ikka siin.


Stine pool oli lehmateemaline õhtusöök. Moo-ness!

Jäätisemees!

Praegu on mõnus pärastlõuna, kõht on täis (mina ei saa oma sooja lõunasööki vahele jätta või õhtul manustada nagu siin kombeks) ja hetkel on veel natuke aega enne linnasõitu.

Björgiga tegime väikse tiiru peale Elevi-nimelisele asulale. Umbes nagu Saku meie mõistes. Ainult et majad on enam-jaolt ühekorruselised ja hiljuti ehitatud. Sellepoolest nagu uusrikaste rajoon Viimsis. Aga see selleks.

Majad majadeks, aga nende asukad huvitavad mind rohkem. Juba saingi esimese tuttava- ülemaja naabritüdruk Esra. Sündinud Taanis, kuid rahvuselt türklane. Väga muhe oli tema toas istuda, juttu ajada ja vaadata kuidas ta ilvese moodi kass prügikasti sisse ronis ja seal midagi uuris.

Muidugi ei saa mainimata jätta, et neil käib siin (nagu kuuvarjutus) JÄÄTISEMEES! Õigemini sõidab oma kaubikuga ja tilistab kellukest. Teate küll, nagu ameerika filmides. That's so awesome! :D Ootasin 15 minta, et temast pilti teha, aga paraku sai kannatus otsa, kui oli ainult kellukese tilinat kuulda.

Tunni aja pärast sõidame supermarketisse. Vahepeal kolame Björgiga linna peal ning õhtul näen ta sõpru. Ja neid on mitu. Kuidas nende nimed küll meelde jätta?


Esra kass Venus


Taevas paistab Kuu ka päeva ajal :)