Kopenhaageni töötuba nimega "Saabumisrong" on edukalt selja taga ja vaatamata imelikule ajastamisele (oleme siin ju 1/3 aega ära olnud), oli see napp aeg üpris sisukas.
Mulle hakkas Kopenhaagen meeldima enne ristmikuni jõudmist, kui tabasin ära erinevuse selle linna ja Aarhuse vahel. Me polnud jõudnud seal veet viitteist minutitki olla, kui mulle jõudis kohale, et linna pulss on sootuks teine. Lakkamatu, rütmikas, muutlik.
Kui jõudsime linnahalli ette, olin vapustuses hoone massiivsusest, laskmata siiski oma lõual pärani vajuda. Päris võimas grand entrance. Ohh kuidas mulle meeldiks, kui minu office oleks kusagil sealse akna taga peidus, kust ma saaks õhtuti lühtrivalguses liiklust ja inimesi seal platsi peal vahtida.
Kahjuks oli aega napilt, et selle linna võludega lähemalt tutvust teha. Eks kirjutan tohkem siis, kui pere-tripp tagasi saab tehtud.
Kõige tähtsam on minu jaoks see, et töötuba ei möödunud kasutult lakke vahtides, vaid sealt korjasin enda jaoks ühe tähtsa iva üles. Detailidesse laskumata, lugu on järgmine.
Tüdruk ja poiss armastavad teineteist. Nad elavad kahe erineva saare peal, mida ühendab sild. Paraku torm hävitab selle, side on katkestatud. Tüdruk tahab meeletult oma poisi juurde ja ainuke võimalus on paluda abi paadimehelt. Paadimees nõustub teda teisele poole viima juhul, kui tüdruk magab temaga. Tüdruk küsib emalt nõu, kuid ema ei taha tema ellu oma soovitustega ronida, ei aita.
Tüdruk täidab tingimust, et poisi juurde saada. Ta tunnistab poisile üles, mis juhtus ja mis oli tema juurde tuleku hind. Poiss ei taha sellest kuulda ja jätab ta maha. Tüdruk läheb endise poisi parima sõbra juurde, räägib loo ära ning peale seda otsustab parim sõber poisile peksa anda. Tüdruk ja parim sõber lahkuvad koos.
Kes on selles loos halb ja kes hea tegelane? Gruppitöö käigus pidime konsensuseni jõudma. Aega kulus umbes pool tundi.
Point on, see kunstlikult tekitatud olukord paneb hindama väärtusi, mitte arvamusi. See, kas ühele meeldib üks või teine raamat/film/toit, ei tähenda, et see peab teisele korda minema ja see on täiesti okei, kui üksmeel puudub või arvamus muutub. Aga väärtused on meie alateadvuses alati oma koha peal olemas ja nemad mõjutavad meie maailmapilti ja seda, milliseid otsuseid langetatakse. Kas seda, kes on enda arvates hea või halb.
Seda, kuidas võtta vastu teiste kultuuri ja sulanduda ühiskonda.
Kohast nimega Christiania räägin hiljem, kui kirjaoskus ja -soov tagasi tulevad.
Kas midagi huvitavat ka toimus, lisaks sellele grupitööle?
ReplyDelete