Mul on nii hea meel, et peale 1,5 kuud jamamist, kohati ennast jälitaja ja nuuskurina tundes, õnnestus siiski külastada seda kolledžit, kus ma natuke rohkem kui aasta pärast ennast ette kujutan.
Asjad langesid nii soodsalt kokku, et nii Flemmingil kui ka The Animation Workshop'i PR tegelasel oli täna aega minu unistustele pinda rajada.
Viborgisse jõudmine ei võtnud kaua aega, autoga vast tunnike. Kuid kohati oli saatjaks mõnus sõnnikuhais, sest kevad on siin täies mahus käes ja agraarmaastik laiutas mõlemal pool täie silmapiiri ulatuses. See selleks.
Kui me endistesse kasarmutesse kolinud õpekompleksini jõudsime, sain kohe aru, kuhu suunduma peab. Pole raske arvata, kus asub kunstikolldedž kui selle allkorrus on igasugu pilte täis joonistatud. Keskpäevasel tööajal oli näha vaid paari boheemlasliku välimusega tüüpi, kes mind ja Flemmingit kui uustulnukaid piidlesid. Receptionisse jõudnud, jäin üksinda ootama kuni Helga vabaks sai.
TAW pole kes teab kui suur kolledž, koosneb vaid kolmest majast ja osa ruumidest hõivavad ajutised sealviibijad nagu klassikalise joonistamise kursuslased ja HF tasandil "gümnasistid". Sellest hoolimata paistis õhkkond igas majas sõbralik ja loomingust pakatav olevat.
Asi hakkas kuju võtma, kui Helga juhatas mind esimese aasta character animator'ite tuppa.
Asi näeb välja umbes nii: kokku on kahe valdkonna/suuna peale 50 kohta. Ehk siis 25 ja 25. Iga sissesaanud õpilane, olgu ta COmputer Graphics Artist või Character Animator, saab oma isikliku laua ja võib tööpinna soovipäraselt ümber sättida. Nägin kellegi laua kohal lausa roosakat rätikut katusena peal. Lauad olid täis igasugu pudipadi ja poolsöödud toitu ning laua ümbrus oli pilte täis kleebitud. Kusagilt peab ju innustust saama või oma toimetamisi üles märkima. Nagu Helga ütles, töötavad nad seal päris tihti ööd läbi.
CGA esmakursuslaste toas oli olukord üpris sama, kuid palju vaiksem ning ka paberit oli vähem, sest nende põhirõhk on arvutiga töötamisel.
Teise aasta omad olid eraldi majas ja ka nende seas valitses vaikne, kritseldamissahinat täis olemine. Suurem osa oli selleks ajaks Kopenhaagenis intership'il. Ei mäleta seda sõna eesti keeles.
Suureks kergenduseks oli asjaolu, et sain oma giidiga päris sõbralikult rääkida ja ka nalja heita koolis magavate tudengite üle, kes ei viitsi 200m eemal asuvasse ühikasse jalutada ja leiavad aseme koha peal laua all. Uurisin puurisin ka rahaasju ja lõpu poole piilusin taaskord sissesaanute portfooliosid. Näitasin oma sodimisraamatuid ka ja ta soovitas mul klassikalise joonistamise tunde võtta, kuhu on ka kavas minna. Muidu mainis, et mul on häid ideid. Kui mu silmad praegu kinni ei kleepuks, hakaks jälle kritseldama! :)
Muidugi sai selgeks ka kogu selle ürituse pahupool. Nad tõesti teevad siin VÄGA palju tööd. Joonistatakse seinte peale, tahvlitele, paberile, arvutisse, lõuna ajal, vetsus. Kogu aeg. Ja tähtajad tiksuvad.
Mina, kui keskmisest perest tulev idaeurooplane, ei saa hakkama 2200DKK suuruse igakuise vahendite-maksuga, kui ma tööd ei leia väikeses Viborgis. Kust seda aega õppetöö kõrvalt hankida, seda ma päris täpselt ei tea.
Muidugi ka see, et kui kohti on 50, aga pürgijaid 160, peab millegagi silma paistma. Mitte ainult tehnilised oskused, vaid ka individuaalsus, punane kirsike tordi peal igas pildis. Aga paremat nõu polegi kui iga päev midagi joonistada. Practise, practise, practise! Fail, try again, improve, practise, fail some more etc.
Aga kes tahab, see suudab. Ma tahan. Ma hakkan juba homsest selle nimel töötama.
No comments:
Post a Comment